Sõltumatu Infokeskus

Kõrgharitusest saame rääkida vaid siis kui tegemist on mingi teadusliku tööga mis ka annab panuse teadusesse. Tammsaare või Lermontovi mõne teose sõnade kokkulugemine pole mingi teadus.
Praegune "kõrgharidus" on otse välja öeldes sisult puhas KUTSEharidus. Võrreldes ENSV kutsekatega aga jääb isegi praktikat ja elukogemust väheks. Lõpetaja alles hakkab uuel töökohal selle töö tegemist ja peensusi õppima.
Mõnel kutsealal polegi mingit vägisi otsitud õppeainetega 5-aastaseks venitatud võltskõrgharidust vaja.
On ka teine vastuolu: 3+2 saab pärast 3 aastat bakalaureuse, 5-aastases õppes 5 aastat lõpetanu ent mitte magister ei saa sedagi ehkki ta on sisuliselt õppinud 2 aastat enam.
Ainus lahend OLEKS viimase 20 aasta kõrgdiplomid muuta kutsediplomiteks. Et meie uues pealinnas Brüsselis ja mujal mängitakse oma enesepettuse mängu siis nende jaoks võime me endistviisi esitada lahjendatud hindamisaluse. Iseenda ees tuleb aga olla aus ja tunnistada et vajalikust tasemest jääb meil ümmarguselt 1/3 vajaka.

Ma mõtisklen veidi teemal "mis teeb kõrgharidusest kõrghariduse":

Paneks kõik ülikooli loengud ja praktikumid PDF dokumentidedena kirja ja riputaks nad tasuta netti ja ongi meil tasuta kõrgharidus olemas?
Ok, õppejõudude seletused jäävad puudu - lisame kõikvõimalikud seletused hüperlinkidena juurde.
Ok, vahetu loengu elamus jääb puudu - lisame loengu MPEG videoklipina juurde.
Ok, kuidas eksamineerida - koostame testi, millele vastamiseks peab ka sisuliselt asjadest aru saama.
jne, jne.

Lõpuks jõuame selleni, et juhendaja juures tuleks lõputöö raames midagu uut ja sisulist välja mõelda - kuid ütleme ausalt, 99,9% lõputöödest on vaid hale mulin, mis ei loo midagi uut (see on nii Eestis, on nii mainekates ELiidu tippülikoolides ja oli ka nii NLiidu ülikoolides).

Ehk kõik see mida me nimetame "kõrghariduseks", saaks omandada tasuta kodus olles ilma kallis ülikoolis käimata.
Kõik see kehtib raudselt esimestel aastatel õpetatavate nn baasainete suhtes, mis pole viimase saja aastaga eriti muutunud (tehnoloogia vallas matemaatiline analüüs, diferantsiaal võrrandid, analüütiline geomeetria jne - ning pläraloogia vallas keelte ajalugu, kirjanduse ajalugu, muusika ajalugu, jne).

Ikkagi, mis teeb kõrgharidusest kõrghariduse? Kas tõesti vaid see, et tegeled paar aastat pööbli nüri sibitöö asemel õppimisega?

Lahendustega ühel meelel. Olen samuti loomult iseõppija ning kirjeldatud õppimisviisi kasutan siiani. Praegu saab veebist maha võtta üle saja keele õpikuid, paljudel ka mp3 juures. Lisaks veel kuhjaga haruldaste keelte kirjeldisi ja pisisõnastikke (aga põhisõnavara ongi esmatähtis, algajat lausa segavad õppimast saagpakud ja silvetid).
Ise pooldan samuti teste, vaid lisaks tuleb nõuda suulist väljendusoskust ja mõttelennukust jutuainetes.
Kui tinglikult testida mõnd põhikooli nt testiga kus suurim saadav punktiarv oleks 1000 siis võib eeldada et paremad saavad 800-900p kanti, kehvemad aga kiskleks 300p-ga. Need tulemused peakski saama aluseks vastava õpilase tasemehindamiseks vastavas õppeaines. Ja nii peaks nende taset arvestatama ka järgnevates koolides, matas 300p e 30%-liste teadmistega oleks reaalaine ülikoolis VÄLISTATUD! Samas ei keela keegi seda õpilast end täiendada ja ehk saab ta kunagi ka 900p täis.
Loomulikult oleks testid muutuvad just arvandmete poolest, sisu jääks samaks.
Suuliste ainete hindamisel ei tohiks hindajate hinded erineda nt üle 20%. Siis tõuseks küsimus juba hindaja pädevuses. Väga hea näide on nt iluuisutamine kus kunagi anti nt 5.8-5.9 kõrvale äkki ka 5.5 ja nii ka paljude võistlejate kohta ent oma riigi võistleja sai kohe samalt hindajalt 5.9. Ka sellist tundelist hindamist pole meil suudetud vältida, pea igas komisjonis on mingi pea kes praktiliselt otsustabki kõik.

Eelmisele täienduseks niipalju et kui praegu võtab ülikool (milline tahes) õppima järjekorra alusel, nt tinglikult 5 õpilast tulemustega 921, 614, 579, 381, 115, siis haritusläve kehtestamisel (nt 900p) oleks arukas vastu võtta ainult 921p õpilane.
Praegu sunnib haridustaset langetama eestlasele tüüpiline AHNUS. Liiga palju on meil toodetud (ja toodetakse tänagi) nn mölisejaid, need vajavad endale töökohti millega kaasneb loomulikult elatis ehk raha. Hariduskorraldusametnike seas ei huvita mitte kedagi hariduse tegelik tase ja selle tõstmine. Nii ja naa püütakse kindlustada tööd ja sissetulekut muidusööjatele. Meil pole (vähemalt pole taolist uuringut silma hakanud) mingit arukat teavet vajaminevate asjatundjate kohta. Vaid mõned elualad ja asutised on midagi uurinud kuid üldriiklik hariduse arenduskava puudub. Seda kardetakse sest siis tuleks kasutada Makedoonia Aleksandrose mõõka.

ahnusest ja kadedusest võib aru saada, sest eestlase loomus on moonutatud ja vaim maha tambitud. hariduspüüd on loomulik, nagu ka soov inimväärselt elada, ja midagi omada. sellest ka praegune rahakultus, sest raha pole eestlastel olnud. Soov elada ära elamata elud enda, vanemate, vanavanemate eest -- ühe korraga. Soov, et lapsed saaksid korraliku hariduse, õppida välismaal, maailma näha, et neil oleks kõik see, millest eelmised põlvkonnad ei osanud isegi unistada.
Tuleks rääkida nii haridusest kui haritusest, esimene on viimase eeldus. Ka kutsekooli lõpetanu võib olla mõnestki hariduse (diplomi, mitte teadmiste) omandanust haritum.
Veel tuleks rääkida tohutust inimressurssi raiskamisest, aga Vooglaid oma tekstis sellele õrnalt vihjas.
Ja lõpuks kuna siin on sõna võtnud õpetlane Vooglaid ja haritud Enn Oja, küsiksin kiuslikult, et kui paljud siinsetest lugejatest jaksasid Vooglaiu teksti mõttega lõpuni lugeda ja kui paljudele oli see jutt liiga pikk, liiga tõsine, sisuline ja liiga keeruline ehk juhe jooksis kokku? Aga just nii kõrgel on latt.

Kas arutlejad ikka lugesid läbi mida emeriitprofessor kirjutas? ;)

Tsiteerin: "Debatist paistis välja, et kummalgi poolel pole veel olnud juhust mõelda, mis see on, mida nimetatakse HARIDUSEKS."

Ka siin on kujunemas debatt, kus keegi ei oska öelda, mis asi on HARIDUS!

Tsiteerin: ".. tuleb eelnevalt luua mõtteline selgus: rajada käsitluse teoreetiline, metodoloogiline ja metoodiline alus. "

Aga noh.. millas keegi vaevub neid laused läbi lugema? :) Mõttega kaasa töötama?

Mis arutlusest saab juttu olla olukorras kus
"Riigivanker
rappub roopas,
kõrri kargab hinnatont.
Varsti oleme Euroopas,
hambus pehme eurokont!" (V. Kruut)

Ongi unistuste tipp! Head eurokondi järamist!
Sest ise me endile kõlba ja ise ennast me mäletada ei taha ja oma keele ja meele, oma laulu unustame ära, et olla iga hinna eest nagu teised, mis sest et laenatud rõivastes.

Vestluse alustuseks parimad tervitused filosoof Tommi isale Ülo Vooglaiule.
Alustuseks tahaksin nõustuda kohe jutukese alguses alguses olnud Ülo Vooglaiu mõttega, et tööandjad ei tea enam mida tähendab haridus (sh. kutse- või kõrharidus) ja praegused üliõpilased veel ei tea, mida tähendab haridus ning kumbki neist gruppidest ei tea mida tähendab veel see jura haritus (mis imeasi see on, kas seda süüakse khvli või lusikaga). Kahjuks niimõnigi praegustest tudengitest ei suuda omandada oma erialale vastavat haridust ka oma stuudiumi (olgu selleks 3-2 või 5-2 vm. variant) jooksul. Omal ajal 1970-ndate lõpus ja 1980-ndate alguses kõrgkoolis, TRÜ Arstiteaduskonnas õppides oli üheks filosoofiliseks põhitõeks selle kohta: kui ei arstiks, hakka peaarstiks (teiste, sh. IT erialade puhul vastavalt - kui ei ei oska tööd teha teha, hakka juhtima, kui ei oska juhtida hakka õpetama) ja täpselt nii see elukene on ka veerenud. Eriti jube on olnud hariduse ja harituse teemadel viimase paari-kolme aasta jooksul, kui riigiteenistuses on juhtivatele kohtadeleedutatud väga kõrgesti ja välismaal haritud inimesi, kellel ei ole mingeid teadmisi kuidas neid ülihäid teoreetilisi teadmisi praktikas ellu viia (tavaliselt on nende raudne loogika - aga mujal ju nii tehakse, miks mitte ka meie). See tuletab vägisi meelde Eesti üleminekuaja sotsiaalhooldusministeeriumi (sm. Siiri Oviiri tublide alluvate) ütlemisi oma haldusala asutuse töötajatele peale nende ministeeriumiprouade Soomes käiku: "Siin on hullem kui Buchenwaldis, aga meil Soomas, aga meil Soomes"; samas unustades ära, et nõukajal sõltus kogu elu sotsiaalhooldusminiteeriumi haldusala asutustes ainult ministri ettekirjutustest: hügieenist räkides oli ühe 320. kohalise erivajadustega laste lastekodule ettenähtud 3 WC potti ja sama palju kraanikausse aasta.
Ah, mis me nostalgitseme, tublid tudengid õppige, õppige, õppige oma väga häid teoreetilisi teadmisi ka praktikas kasutama ja kui tööle lähete, õpetage ka oma ülemusi asj...

Ah, mis me nostalgitseme, tublid tudengid õppige, õppige, õppige oma väga häid teoreetilisi teadmisi ka praktikas kasutama ja kui tööle lähete, õpetage ka oma ülemusi asju õigesti nägema. Raha on oluline, kuid mitte esmatähtis.

Selle teiste ahvimise kohta (aga mujal ju nii tehakse, miks mitte ka meie) on hr. Langemets öelnud - koopiamasinamaa!

Nagu ENSV-s, sama õhinaga!

Kas olete juba tülikatest kroonimüntidest vabanenud ja kas olete juba euro?

Kõik euro nimel ja kõik euro heaks!

Kas ikka on? Kuubal on teatavasti kõige enam arste, kes töötavad taksojuhtidena. Raha pole tõesti esmatähtis aga sandikopikate eest ka keegi tööd ei tee.
Teine probleem kõrgelt koolitatud rahvaga on see, et nood ei taha nn. musta tööd teha. Lahenduseks on tööjõu sisse toomine mujalt. Seega püütakse koolituse läbi kaudselt kuid otseste tagajärgedega hävitada rahvust kui tervikut

Kõrghariduse SISULINE mõte on järgnevas: ülikooli lõpetanu peaks looma midagi täiesti uut oma aja kontekstis - ehk tänapäeval oleks see "automaatiseeritud tootmine" igas eluvaldkonnas.

Näiteid:
1) Reaalteaduste lõpetanu peaks looma autode, lennukite ja olmelise pudipadi automatiseeritud toomise robotite abil.
2) Arstiteaduse lõpetanud perearst peaks looma ennast asendava arvutiprogrammi haiguste tuvastamiseks sümptomite järgi- kirurg peaks seadistama pimesoole lõikust teostava lõikus-roboti täisautomaatseks, jne.
3) Juristid peaks seadused lahti seltama ja tõlgendama sellise tasemeni, et robot-politseinikud ja robot-kohtunikud neid üheselt mõistaks.
4) Filoloogia lõpetanud peaks looma automaatselt toimivaid õigekirja kontrolli ja keelte vaheliste tõlgete süsteeme.
jne.

Kahjuks ei küüni 99,9% ülikoolide lõpetajaid sellise tasemeni - ehk nende kõrgharidus sarnaneb üha rohkem sisutühja paberiga.

Praegune sisutühi ja illusoorne kõrgharidus on üks instrumentidest rahvusriikide hävitamisel: andetuteks ja juhmideks koolitatud kõrgharidusega spetsialistid ei saa oma tööga hakkama ja rahvusriigid lagunevad suutmatuse tõttu oma elukorraldusega toime tulla.

Kui Eesti suudaks sisulise ülikoolihariduse abil luua "täisautomaatse tootmise" (robotid teevad kõik ära), siis toimiks iseseisev ja sõltumatu Eesti rahvusriik isegi täieliku blokaadi korral (Eesti toodaks omale kõik vajamineva ise) - see aga oleks rahvusvahelise raha suurim õudusunenägu.

ÜLO VOOGLAIU KOMMENTAAR:
Ühest küljest on ju tore, kui meie noored inimesed, kellele Looja (loodus?) on eriti helde olnud, saavad sellistesse tingimustesse, kus sünnipärased eeldused saavad kujuneda võimeteks, ent vaja oleks võtta meetmeid, et need inimesed ei läheks Eestile kaduma, et side säiliks, et kodumaa kui maade püsiks südames.

sYNNIPARASED EELDUSED SAAVAD KUJUNEDA VOIMETEKS !
Just nimelt,sest palju sellest,mis inimene omandab ENNE lapse syndi,kantakse geenidesse.Kui suudetakse hakkama saada kodutasemest tunduvalt korgemal tasemel oelmisega ENNE lapse tegemist,siis laps saab targemaks,kui suudetakse seda teed korrata,veel targemaks jne,jne,.Eestis see enam ei saa kunagi voimalikuks.
Rong on ammu jaamast lahkunud ja koige vastikum on see,et ka roopad on yles voetud ja laevad ja lennukid sinna ei soida ja jala ei saa jne jne.
Tavakarjaaretus,muidugi naistele seda mainida ei tohi,vihastavad !sest nende jaoks tuleb koik puhtast ohust voi jumalast.Ka anne ja oskused....
Nooer inimese eestisse jaamine on ylikiire taandareng,nad ju voivad seda teha, aga lapsi siis teha ei tohiks....

Mis teadusest sa räägid,kui Eesti ülikoolides alitseb onupoekondlik kord. Teaduslik pluralism ja uurimisalade mitmekesisus on viidud nullini. Üks peamistest põhjustest on see, et kõik kes välismaal on õppinud ja seal ka doktorit teinud on Eesti ülikoolidest välja tõrjutud. erand tehakse vaid kamariljadesse kuuluvatele vendadele ja odedele.

Vaatasin ka kommentaare. Läbi paistab, et paljudel on sama häda, mis Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikel : HARIDUS ON MÄÄRATLEMATA JA PIIRITLEMATA.
KÜLLAP ON SAMA MOODI KA HARIDUSSÜSTEEMIGA. JA PALJUDE TEISTE SELGUSE SAAMISEKS VAJALIKE MÕISTETEGA
Saadan paar faili, aga kardan, et neid on niimoodi, paljalt, raske lugeda. Kirjutasin need tekstid loengu tarbeks.
Saadan faili, kus on üks jagu metodoloogilisi printsiipe, nende hulgas ka üldise, erilise ja üksiku eristamise ja kooskäsitlemise printsiip.

Võtmeisikutele oleks väga vaja üht sellist ühist mõtisklust, kus teooria, metodoloogia ja metoodika hakkaksid kokku kõlama ja seonduma praktika käsitlemise eelduseks.
Igasugune õpe, kus teooriat (mudelit) koos metateooriatega (metamudelitega) ei ole, kus metodoloogilised lähtekohad on käsitlemata või sassis, on kahjulik (mitte pelgalt kasutu!).
Arvan, et täiskasvanute koolitus on muutunund Eesti arengut kahjustavaks tegevuseks. (Kujundab eksitavaid seeisukohti, on süsteemitu ja madala komplekssusastmega, ühiskonna- ja kultuurikontekstita, aja- ja ruumiseosteta...)

Aga orjadele (sulastele) ei ole vaja ühiskonna-ja kultuurikonteksti, aja-ja ruumiseoseid, juuri, mälu, ajalugu, identiteeti, eneseteadvust, isamaad ega kodumaad). Nemad on juurteta mass, keda saab siia sinna paisata ja keda on mugav valitseda, sest nad ei suuda orienteeruda ja teha otsuseid ja neil puudub selleks huvi.
Konkurentsivõime kaotanud tööjõud, kel pole kuhugi minna ja kes seetõttu on lõpuks nõus orjapalga eest rabama, peaasi, et hing sees on.
Milleks haridus, mis võimaldaks olla ühiskonnas kodanik kui kodanikke (subjekte)vaja ei ole ja toimub zombistamine ja zombistumine?

Käsitlen lühidalt enda arusaamu õppimisest, õpetamisest ja kummagi rahastamisest. Käsitleda ja võrrelda võib ka laiemalt ent püüan siin piirduda nendega. Ka esitan AINULT enda nägemuse, mõned kokkusattumused olemasoleva või kellegi pakutavaga on juhuslikud või loogilised.

1. Rahastamisest
Alustan sellest kui kumbagi ülejäänut hõlmavast.
Kuidas meil haridusele raha eraldatakse? Erinevad maksud (kusjuures mitte sihtotstarbelised nn haridusmaksud) moodustavad rahva rahakoti ja valitsus hakkab siis ministeeriumiti seda rahvale tagasi jagama. Osa otse, osa kaude (/"tasuta"). Just nimelt see "tasuta" (haridus) on põhimõtteliselt vale. Sest nagunii maksab maksumaksja, mitte enda vaid järgmiste põlvkondade (isa-ema laste ja lastelaste) eest. Tasuta haridus on sisuliselt hariduse saamine teise õppija arvelt. Aga siin tuleb teha paar täpsustust. Eestis on praegu sunduslik haridus vaid üldharidus põhikooli (1...9 klassi e normõppeaasta) ulatuses. Seega peaks põhikooli läbima KÕIK lapsed. Mis omakorda sunnib mõtlema et pole enam mõtet rahva raha ümber jagada ning seda raha kaude jaotades saagu nad siis kõik ettenähtud põhihariduse nö tasuta. Põhimõtteliselt on see mõeldav. Kas aga selline kaude näiline võrdsustamine on ikka kõikidele võrdselt kättesaadav? Erinevad koolid, nende varustatus (õppeainete, teabevahendite, näitvahendite ja ruumidega), õpilased, vanemad, vanemate rahakotid ehk perekondlik kindlustatus, õpetajad (töötamiskoha majandusliku meeldivuse tõttu), koolide omavaheline võistlusvõimalus, ehk veel midagi. Nii on alust oletada et ühele külakooli õpilasele kulub (täiesti umbes) kuus 3000kr, linna (lycée, college jmt) erikooli õpilasele 7000kr. Vajab vallakool oma 4...6 õpilasele 20000-list vahendit siis vald lükkab selle tagasi sest pole raha. Vanemad on tööta, elavad toetustest, raha pole. Erikooli 24 õpilase jaoks klassis aga panevad nn eliitvanemad raha kokku ja vahend olemas. Selline mitmekordne kihistatus on meie koolides olemas ja mis...

Erikooli 24 õpilase jaoks klassis aga panevad nn eliitvanemad raha kokku ja vahend olemas. Selline mitmekordne kihistatus on meie koolides olemas ja mistahes rahade ümberkantimisele ka jääb. Sest kõiki tegureid ikkagi ümber ei mängi, eriti õigust valida endale õpilasi.

Kuidas oleks lood aga siis kui valitsus jagaks (muidugi riigikogus vastuvõetud sedause alusel) need kaudsed kulud valdavalt (mitte kõik sest kooliruumid vajaks nagunii eraldi mittevõrdelist valemit) otse lastele kätte? Et nad saaksid ise endale osta hariduse, nagu on võimalus ja üle sellegi. Samuti tasuda õpetajatele.
Nüüd on arusaamiseks vaja selgeks teha inimea järgud. Meid huvitavaid järke on 3: töötamiseelne, töötamisaegne ja töötamisjärgne. Esimene hõlmab eluaastaid kuni 18 (selline on meil kehtestatud lapseea ülempiir), kolmas vanuriiga ja teine töötamisiga. Ehkki mõne aastaga kõikuvad (osalt ka omal soovil), on nad siiski kindlapiirilised. Praegu last täieväärtuslikuks inimeseks ei loeta ning mingit ühtset elatisraha ta ei saa. Ei pea siin silmas jupiti lapsetoetusi mis andidena liigituvad pigem poliitiliste altkäemaksude hulka. Vaja oleks ka lapsed viia vanuritega ühele elatisrahasaamisviisile. Väike liigitus laste seas siiski tuleb teha, selleks on earühmade eluliste vajaduste erinevus. Vajab ju 6-aastane selgelt vähem kui 14-aastane. Millised need rühmad võiks olla ja kui suur oleks nende osa nn täiselatisrahast? Võimalusi on mitu, pealegi oleks see kokkuleppe asi. Toon siin näiteks vaid 3 võimalust:
1) 0...6 0,4; 7...12 0,6; 13...18 0,8; 19...24 1,0
2) 0...4 0,5; 5...8 0,6; 9...12 0,7; 13...16 0,8; 17...20 0,9; 21...24 1,0
3) 0...3 0,4; 4...7 0,55; 8...13 0,7; 14...18 0,85; 19...24 1,0
Vanurid saaks aga kõik VÕRDSELT elatisraha mis on samas teguriga 1,0 ka täiselatisraha (/TER). Samapalju saaks ka noorterühm. Vaheselgituseks niipalju et vanurid peaksid saama elatisraha võrdselt sellepärast et kui nad ei tööta siis nad ei loo ka väärtusi võrdselt. Kõik ebavõrdselt loodu töötamisaj...

Kõik ebavõrdselt loodu töötamisajal ka tasutakse töötasuna ebavõrdelt. Nii on akadeemikul määratult suurem võimalus oma vanuriiga kindlustada kui kordi vähem teeniv koristaja või sanitar. Ei veeta meil ju töötajatele ühtmoodi traktoriga tekki peale ega anta suppi samast pajast. Pean praegust moonutatud vanuritasu (/pensioni) inimkonna juhmuse tipuks.
Veel niipalju vanuriea määramisest et seda tuleb arvutada eraldi meestele ja naistele. Loodus on sood juba ebavõrdselt seadnud, igasugune umbluu meeste surmaotsingutele viina ja suitsu abil umbluuks ka jääb. Moslemid ei joo nagu meie ja paradiisisaartel pole võimalik ka autoga end kasti sõita nagu meil, ikkagi ei küüni nende elamisiga 130 või 150 aastani. Et meile on ka elamisea kasvu kohta valetatud, on juba eraldi jutt, mitte siin.

Näide ülaltoodu põhjal (võtan aluseks elatisraha 1. võimaluse).
Täiselatisraha aastaks 2011 on 5000kr (arvude haaramiseks eurodes pole me veel harjunud), peres on 5 last: 1a, 5a, 7a, 12a ja 15a. Nende arvele peaks laekuma elatisraha 0,4+0,4+0,6+0,6+0,8=2,8 TER ulatuses, rahas 14000kr kuus. Selle rahaga peaks nad end elatama (välja jääb vaid elamispind) ja õppivad (7a, 12a ja 15a) ka hariduse ostma. Kui 5-aastane käib lasteaias siis peab tema tasuma samuti oma koha eest, saab ju ta 2000kr kuus. Teame kogemusest et toitu mitmele tehes kulub igaühele neist suhteliselt vähem kui ainult ühele tehes, jääke jääb vähem.
Kuidas toimuks nüüd õpetamise eest tasumine. On selge et puhtalt perele kogu raha kätteandes kulub paljudes peredes suurem osa sellest viinale, suitsule, autole, armukestele, kasiinole jne. Lapsed jääks ikka viimaseks. Kuid eesmärk oli et lapsed muutuks isikulise elatisrahaga oma pere majanduslikust seisundist sõltumatuks, st et nad saaks eale vastavalt piisavalt süüa ning ka pakutava hariduse. Pole midagi teha, elu sunnib kooliraha kohe koolile eraldama. Kuid seda juba mitte kooliti vaid kõigilt võrdselt! Samas ei saa keegi keeleta kellelgi liigselt kulutamast kui on soov...

Samas ei saa keegi keelata kellelgi liigselt kulutamast kui on soov ja võimalus. Kohe järgneks küsimus kas see raha oleks seotud ka õppeedukuse ja kooliskäimisega. Kui otsustataks nii siis jah, põhimõtteliselt peab ju raha oma eesmärki teenima. Eraldi jääks nn elamisraha e toiduraha. Vajadusel tuleks ka siin teha pereuuring kus kuidas laps süüa saab. Kui taas vanemad kuritarvitavad lapse elatisraha siis peaks olema lapse toitmiseks ka muu võimalus, nt koduväliselt. Jotadest emmed-issid ei näeks siis sentigi ning laps võidaks ka ajutiselt neist võõrandada.
Niipalju põhikooliõpilaste elatisrahast. Meil on aga väike lõhe lapseea ja töötamisea alguse vahel. Ei pea ju iga põhikooli lõpetanu minema edasi õppima. Ja mõni ei lõpeta põhikooligi. 16-aastaselt saaks nad juba tööle minna ning loomulikult ka endale ise elatist teenima hakata. Siis kaoks kohe ka elatisraha. Sest see on mõeldud ainult mittetöötavatele lastele.

Veel üks rühm oleks noored ehk üliõpilased. Ka siin tuleks otsustada kas üliõpilastele maksta samuti elatisraha või võimaldada valitsuse vastutusel võtta õpperaha pankadest. Või lugeda ka see õpperaha järgnevalt tagasimakstavaks nn riigivõlaks, seda juba pikema aja kestel. Igasugune elatisraha õppimiseks kehtiks ainult esmase õppekoha eest tasumiseks, see välistaks koolist kooli hüppamised ja proovimised. Senised nn "tasuta" riiklikud õppekohad tuleb loomulikult kaotada, see on samuti totrus. Maksab ju nende õppimise kinni ka tasulisel kohal õppija, maksudest maksaks nad vaid väikese osa lisaks.
Mul on tehtud ligikaudne arvestus nii et riigieelarvest kuluks elatisrahadele 40%. See võib ju mõne % ulatuses kõikuda kuid kindlasti peaks igasugune elatisraha moodustama kindla osa riigieelarvest. On elatisraha saajaid rohkem, TER langeks, ja vastupidi. Nii kaoks mure ka vanurite elatisraha tagamise pärast. On neid rohkem, saavad vähem, selline on loodusseadus. Kui aga arvestada seda et majanduskasv on 2% ja elatisraha väheneb 0,5% siis on ju ikkag...

Kui aga arvestada seda et majanduskasv on 2% ja elatisraha väheneb 0,5% siis on ju ikkagi kasu sees. Ma ei saa sellepärast aru meil levinud virisemisest.

Nüüd ei pääse muidugi heast küsimusest: kust selleks raha võetakse?
Otsevastus on et töötajate taskust, ehk nende töötasust. Ega mujalt ju polekski võtta, marslased ja ufokad meid rahastama millegipärast ei tõtta. Obama ehk pisut annetaks ent seda pigem meie naha turule viimise eest. Brüssel samuti ent neegrite ja arabite ülalpidamine läheks palju kallimaks kui ise nikerdada.
Pole täpselt arvutanud (pole täpseid algandmeid) kuid töötasu langeks mitte üle 10%. See-eest oleks igal inimesel earühmas 0...18 ja vanurieas kindel sissetulek vastavalt riigi majandusseisule.

Kui nüüd tohiks kasutada komasid, siis oleks sobiv see arutlus ka omaette artiklina SI põhiveerus avaldada.

SI on komade suhtes konservatiivne, kuna inimesed kirjutavad sageli vigadega harimatusest või halvast keeletunnetusest ning säärase sihilik stiil on neile üldiselt mõistetamatu, seda peetaks millekski muuks kui selle taotlus. Ajakirjas või ka intellektuaalses portaalis sellist segiajamist poleks.

Las jääda siia, pikkus ei anna nagunii välja. Pealegi kavatsen lisada osad ka õppimise ja õpetamise kohta. Õnneks küll lühemalt.

2. Õpetamisest
Siin tuleb käsitleda koole, õpetajaid/õppejõude, õpikuid, õpetamisviise, hindamisviise jmt.
ENSV-s olid kasvatus- ja haridusasutised kõigile arusaadavalt astmeti paigas: lastesõim - lasteaed - põhikool (8-klassilise kooli nime all, siia alla käis ka kohati algkool vähemate klassidega) - keskkool (9...11). Hiljem nihkusid viimased aasta võrra enamaks. Selline oli lisaks koolieelsetele asutistele üldharidus. Eraldi toimisid kutse- ja ametikoolid. Kutsekool oli mõeldud tootva või töötleva tööstuse lihttööliskutse omandamiseks, sinna võeti sellepärast ka pisut kõvema peaga õpilasi, piisas põhiharidusest (8 klassist). Sellest aste edasi oli kutsekeskkool, sealt saadi lisaks ka keskhariduse tunnistus kaasa. Sisuliselt jäid nad üldainetes keskkoolile alla kuid kutseainetes kutsekoolile mitte. Mitte edasi vaid kõrvalt kulges igasuguste töödejuhatajate, osakondade juhatajate ja insenerieelsete kutsete kool - tehnikum. Vahel võis tehnikumi lõpetanust saada ka väiksema asutise (nt ostla) juhataja. Omaette olid nn insenerikoolid - ülikoolid (/kõrgkoolid erinevate nimede all). Eristati töölisi, teenistujaid, teadlasi ja ametnikke, kokkuvõttes kutsuti neid töötajateks (vahel täpsustusega et sel või tol rindel). Eristada tuleks ka kutset (tootjad, töötlejad, uurijad, loojad/leiutajad) ja ametit (suuga suure linna tegijad ehk kes ei mahu kutseliigitusse). Ei käsitle siin üldse nn teaduste akadeemiat mis sisult pole enam kool.
Ise olen neist olnud/õppinud lasteaias (küll vaid 1 nädala), põhikoolis (8 klassi), tehnikumis (praegune Mereakadeemia oli 40a tagasi tehnikum) ja 3 korda mõne aasta ka ülikoolides.
Nüüd eeltoodu algaste põhimõtteliselt jäänud samaks, põhikoolile on lisatud 1 õppeaasta ja selletõttu on nihkunud aasta võrra ka keskkool. Keskkooliga (st valdavalt klassidega 9...12) on aga hakatud tegema erinevaid trikke. Et eputava läänestumisega käis kaasas ka maakeele vihkamine siis osa keskkoole nimetati ümber eurokõrva vähemhäirivateks gümnaasiumideks, ...

Et eputava läänestumisega käis kaasas ka maakeele vihkamine siis osa keskkoole nimetati ümber eurokõrva vähemhäirivateks gümnaasiumideks, college'iteks, lycée'deks. Põhjuseks toodi (vist 100%-liselt) mõne aine eelisõpet, kaasnevalt ka õigusjärgsust.
Tänase kutseharidusega polegi enam eriti hästi kursis. Nii palju on igasugu koolitusi ja kursuseid et ühe ja sama kutse saab erinevate teadmiste ja praktikaga, samuti võidakse kehva kutseõpet anda viimase sõnaga salongis ja head virelevas töökojas. Tehnikumidest pole enam jälgegi, tavakutsekad näivad olevat koondatud piirkondlikeks kutsehariduskeskusteks. Vahelduseks võib tehnikumide järglastena leida veel erialakoole (nt aianduskool). Põhjusteks pean raha ja manduvat vaimu (/vaimset taset). On ju koolituskorraldaja eesmärgiks saada võimalikult väikese vaevaga võimalikult palju raha, see hoiab teda elus ning lööb tagasi iga vaesusesoost hariduspõllule tungija. Ent olgu nii või naa, kutseharidus siiski jätkub. Ja võibolla otstarbekohasemaltki sest erialad pole ühitatud ajaliselt ühte raamistikku (1a või 2a).
Väga raske on aru saada aga nn kõrghariduskorraldusest, kõigepealt ehk kõrgharidusestki. Võrdlen siin mereharidustasemeid sest tean seda valdkonda paremini. Aastat 40 tagasi oli Tallinas Karu tänaval (praegu juudi kool) Linnakutsekool nr 1, seal õpetati poistele ka laevajuhtimist. Õppima võeti 8 klassiga. Ette valmistati tüürimehi tollastele kalurikolhoosidele (Hiiu Kalurile, Saare Kalurile, Lääne Kalurile jne), täpsemalt traallaevadele. Õppekeel oli eesti keel. Teine kool oli Luise tänaval (praegu osa KaPo käsutuses) - Kalatööstuslik Merekool (endine Kalandustehnikum). Õppima võeti samuti 8 klassiga. Seal valmistati muuhulgas ette tüürimehi Tootmiskoondise Ookean kalalaevade (püügi-, töötlemis- ja veolaevad) tarbeks. Õpiti eesti ja russi keeles. Russi keeles õppisid ka seltsimehed Aafrikast, Kuubast jm kes olid enne (vist Kiievis) läbinud russikeelse õppekursuse (vist 8 kuud). Estonia tänaval (praegu English Co...

Estonia tänaval (praegu English College) oli Tallina Merekool. See allus otse NSVL-i Merelaevanduse Ministeeriumile. Vastavalt oli ka õppekava Moskvast, õppekeel oli russi keel, osaliselt mereväelise õppega (meil valmistati ette side-, miini-, torpeedo- ja väikesuurtükijuhte) et sõja korral saaks lõpetanuid lühikese ajaga vastavalt vajadusele ümber õpetada. Mereväeline õpe, kord ja mitšmanipraktika (6 kuud) vabastas ka 3-aastasest mereväeteenistusest. Tüürimehi oli igal aastal 3 rühma - 1 eestlastele, 2 russikeelsetele. Omavahel saime seega vabalt suhelda eesti keeles. Ette valmistati tüürimehi kaubalaevadele, valdavalt Eesti Merelaevandusele, vähesel määral (6 siia, 6 sinna) ka teistele üle SSSR-i. Õppima võeti samuti 8 klassiga. Et kõrvuti anti ka keskharidus siis juba keskkooli lõpetanuid õppima ei võetud, neil soovitati edasiminna kõrgematesse merekoolidesse. Osa meie keskkooli lõpetanuid siis valetasid et on keskkooli asemel lõpetanud vaid 10 klassi. Neid kas ei kontrollitud või poldud sellest huvitatudki (oli ju igale rühmale vaja ka juhte - vanemat ja vanema asetäitjat), nii oli ka minu rühmas 3 keskkooli lõpetanut. Meie merekooli omapära seisis aga selles et kui eestlaste juhitud ENSV alluvusega merekoolides visati õppeedutuse pärast nagu niuhti välja (sõjaväkke!) siis meie merekoolis hoiti igatüht nagu sitta pilpa peal. Meil oli 1. kursusel üks russ, pea nagu graniit. Ei teagi kuidas ta sisseastumiseksamid ära tegi. Ta tegi füüsika eksamit ligi 8 tundi (lõunagi toodi eraldi lauale), lõpuks anti valida et teeks kasvõi ühegi ülesande ära. Ta ei suutnud sedagi ja siis viisakas vestluses soovitati tal paberid välja võtta sest sellise kolbaga ta niikuinii kooli ei lõpetaks. Vaid suuremad korrarikkumised ja sahkerdamised välismaal tõid kaasa mõne üksiku väljaheitmise. Ja siis oli ka võimalus hiljem vanast kohast jätkata. See oli täiesti erinev suhtumine.
Eestis nn kõrgemat merekooli polnud, lähimad asusid Leningradis (kaubalaevadele) ja Kaliningradis (kalala...

Eestis nn kõrgemat merekooli polnud, lähimad asusid Leningradis (kaubalaevadele) ja Kaliningradis (kalalaevadele). Kõrgema merekooli eripäraks oli seega vorm, selle haridusega sai tollal korraliku kaubalaeva kapteniks, keskharidusega mitte. Kui aga tagasi vaadata merealaselt siis neil saadud puhterialastel teadmistel (kursi- ja kohaarvestus, radarid, logid, peilingaatorid, laevaehitus, lainetoime, ilmastik jmt) olulist vahet polnudki. Kutsekoolis õpiti 3 aastat, meie 4,5 aastat ja kõrgemas 5,5 aastat kuid meil lisandus mereväeaeg ja kõrgemas anti lisaks veel kõrgemat matemaatikat. Kalamehed õppisid lisaks püügivahendeid ja kalade iseloomu, kaubalaevade mehed aga lastimise omapära ja paberite vormistust inglissis.
Tänapäeval on mereharidus tehtud kindlasti arukamaks. Põhiline on meresõidualused, need on kõigile võrdsed. Võrdselt kõigile on ka päästeõpe. Edasi aga toimuvad juba erialati eraldi kursused. Valdavalt korduvad need iga 5 aasta järel, lisaks kohustuslik arstlik läbivaatus iga 1 või 2 aasta (50 ja vanemad) järel. Palja diplomiga ei sõida, peavad olema ametlikult kinnitatud vahelehed kursuste läbimise põhjal. Jääb üks tegemata siis isand Ots Veeteede Ametist vaid naeratab ja laiutab käsi. Nii et merenduses on tõesti elukestev õpe ka ellu viidud. Sama on ka lennunduses, ning veelgi karmimalt.

Ei hakka siin üksikul käsitlema mingeid kõrgkoole, ka ei tunne ma neid põhjalikult. Kui mõne õppekava ka jätab asjaliku mulje siis tahaks tuvastada ka teadmiste vastavust nõuetele. Kardan et siia ongi koer maetud. Asi pole ju kõrgkoolide rohkuses. See on välja tulnud küll eeskätt õppejõudude omavahelistest kemplemistest/kaebamistest (eestlane ei saa ju kuidagi koputamata elada) ent tuld on siin rohkem kui suitsu. Järelikult puudub kõiki rahuldav kontroll lõpetanud õpilaste teadmiste taseme üle nii üldiselt kui ka õppeaineti. Ainult õppejõu erapooletust usaldada ei saa, eriti kui nendegi õppejõustumise taust on tume. Lisaks võimalus hindega äritseda. Ise kardan et ...

Ise kardan et olukord on üldisest kardetust hullemgi sest vaimselt ei mandu ainult õpilased algklassist kõrgkoolini vaid ka nende õpetajad. Toetun siin võrdlusele ajas. 40a tagasi oli vaid üksikuid erikoole santidele ja väärakatele, lihtsalt lollid ja virgumatult laisad jäeti halastamatult istuma. Istumajäänuid oli aga 20...25-pealises klassis keskmiselt 1...2. Õpetajad said kindlat ning sõltumatut palka, kõrvalt polnud enam võimalik teenida. Ka oli altkäemaks (mistahes kujul) harvaesinev, sedagi linnades tähtsate ametnike prouade poolt. Jäi õpetajal 2 õpilast istuma, keegi teda ei halvustanud. Mis on aga nüüd? Näitajatega eputamine sunnib Lukast (juba enne ka Repsu) pidevalt alandama talutavat edasijõudmispiiri. Kui minult nõuti rahuldava saamiseks 2/3 või 3/4 siis nüüd alla 1/2, sedagi vormilistest punktidest mis ei kajasta küsimuse raskusastetki. Ja neis tasemetestides (6. klassile) saab edasi juba nt 20 punktiga mis tähendab aga seda et ülesannete raskusastmelt jääb 6. klassi lõpetanu 4. klassi tasemele!
Põhimõtteline süüdlane hariduspraagi tootmises just põhihariduses on Lukase ministeerium. Toon näiteks linnalähedase väikse kolkakooli. Kes sinna läheb? See kes ei leia teistega üht keelt, on nt oskamatult ennast ületeostav. Ka talumatud lobisejad ja korrarikkujad kes suures klassis saaks ka omadelt tappa. Siis mõneti väärarenenud kes suures klassis satuks kohe kiusamise alla. Vahemärkuseks kiusamisest niipalju et 40a tagasi olid ka omad pilkepoisid aga mingit kehalist piinamist minu koolides (Käva, Avinurme, Tamsalu, Sonda) polnud, see polnud mõeldavgi. Ei arvesta siin russide ja eestlaste omavahelisi kivisõdasid. Nüüd pekstakse valitud ohvreid jalgadega, lõhutakse ja varastatakse nende koolivahendeid ja moblasid, kiusatakse ka avalikus kohas ja bussis, rääkimata nende sõnade kasutamisest mida tavasõnastikesse tsensuur ei lase. Õpetaja sellises koolis õpilasi valida ei saa. Oodatakse kooli igasuguseid sest sellega kaasneb pearaha ja lootus kooli edasisele k...

Oodatakse kooli igasuguseid sest sellega kaasneb pearaha ja lootus kooli edasisele kestvusele. See teeb aga õpetajad õpilastest ehk täpsemalt nende vanematest sõltuvaks. Üldise mandumise tulemusena on laisad ja lollid tervelt pooled õpilased. Nt 1. klassi õpilane ei suuda tähti selgeks õppida isegi 1. klassi lõpuks ehkki klassiõpetajale lisaks töötab temaga ka logopeed. Lukas selliseid istuma jätta ei luba, vanemad samuti. Vaid harva leiad aruka vanemaga ühise keele et laps polnud kooliks veel vaimselt küps ning targem oleks ta jätta 1. klassi ka teiseks aastaks. Paned viletsa hinde (nagu õpilase teadmisele vastab), ähvardab lapsevanem kohe et viib lapse teise kooli. Samuti saab sõimata õpetaja et ei oska last õpetada. Nii peavadki õpetajad tegema praaki ning klassist klassi vedama ka neid kelle tase 2...3 aastat nõutavast maas. Ja sellised lõpetavad ka põhikoole ja keskkoole, osa neist pääseb rahaga isegi kõrgkooli ja nii täieneb ka meie ametnikepere üha uute haritud lollpeadega.

Kõrgkoolid ei vastanud nimetusele juba ENSV-s, paljudest eelistest tänaste ees hoolimata. Pean kõrgharituks AINULT seda kes on tegev olnud teaduses ja ka midagi ise avastanud või loonud. Teadusväliselt loengutel käinud pole aga mingid kõrgharitud. Annab ikka välja nuputada et kõrgkooli diplomi saab ainult kohalkäimise eest. Nagu ENSV-s said selle eest paljud palka. Kõrgharidus peab oma nime ka väärt olema. Kui tagasi minna ning hinnata tehtud teadustöid uuesti (isegi tollast aega arvestades) siis järele jääks üsna tühine arv. Aga sellele klikk välja ei lähe ning diplomeid ei tühistata. Nii toodetakse meil ka edaspidi kõrgharitud viiuldajaid, koorijuhte, joonistajaid, käteväänajaid, massimõrvareid, raamatupidajaid, ajaloo ja raamatute ümberkirjutajaid, tüürimehi, katseklaaside pesijaid, ilmaennustajaid, juhtijaid ja juhatajaid ja keda kõike meie aju pole sünnitanud. Aetakse segi isegi amet ja kutse.
Meil puudub täielikult kutsete hindamine ning koolituse määramine vastavalt kutsete ...

Meil puudub täielikult kutsete hindamine ning koolituse määramine vastavalt kutsete astmele. Nagu kokku räägitud tuleb üht või teist kutset õppida 5 aastat ehkki 2...3 õppeaastat on vägisi juurdeotsitud et kõrghariduse alateadvuslikult talutav õppeaeg (vähemalt 5 aastat) täis saada. Loomulikult kaasneb sellega soov kindlustada palk ületoodetud pooleteralistele õppejõududele.
Samuti on jabur kellelegi midagi vägisi pähe toppida. Ise paljudel loengutel viibinuna olen sageli imestanud miks peab õppejõud raamatuid ümber jutustama kui õpilased võivad neid ise lugeda. On ju selge et ainult koondatud mõtlemisega õppija suudab millestki ka loovalt aru saada. Lobamokad ja suhtlejad võivad küll Toompeal palju lärmi teha ent selline inimtüüp teadusesse ei kõlba. Nagu ei kõlba igaüks puuhalust Burattinot nikerdama. Meil tehakse aga igaühest teadlane nagu Lenin kunagi kuulutas.
Elame 21. sajandil e raaliajastul. Miks me seda ei kasuta õpetamises? Ammu oleks kõrgkoolides vaja anda õpilastele PÕHJALIKULT läbi töötada veebis olemasolevad tööd ning alus teaduslikule mõtlemisele luua just nii. Vahetulemusi ei hinnataks aga nii et suurde saali lükatakse kokku 3...4 õpperühma, antakse leht paari erineva testiga, pane linnuke õigesse lahtrisse ja eksam on tehtud. Tulemusi tuleb arutada seminaril piiratud arvu õpilastega. Enne lasta hinnata neid teistel õpilastel, siis välja tuua õpilaste tööde puudused ja head küljed. Nii aste astmelt teaduslikku mõtlemist pidevalt arendades.
Mis saab aga seni hulgitoodetud kõrgharitutest? Kõigepealt üle vaadata nende õppekavad, mida vaja, mida mitte. Ja saagu nad lihtsalt kutse nagu tavalises kutsekoolis. Pole sisulist vahet kas üks töötab kätega ja teine persega.
Enne kokkuvõtet tuleb kiigata ka nn keskharidusvaldkonda. Just Tõnis käis välja koolide lahutamise kuid vastuhaku mõjul sellest mõttest ruttu loobus. Tegelikult ma toetan tema mõtet, lootes et ta mõtles samamoodi kui mina. Milles siis asi? Aga selles et seni oli keskharidus mittemidag...

Aga selles et seni oli keskharidus mittemidagiütlev soo. Püüti paljusid keskkooli tõmmata et sealt kõrgkoolid omale uut kahuriliha saaks. Kahjuks see ka suuresti õnnestus sest meie uue loomisvõimetuse tase on just selle tulemus. Pole oluline et mõne haridus jääb veel ENSV aega, üldine hall mandumus lihtsalt neelab mõtlejad endasse.
Keskkoolidest peaks saama hoopis kõrgkooli eelaste. Juba keskkooli tuleks õpilasi valima ülimalt karmilt, mitte kohe põhikooli põhjal üle kandes. Keskkooliõpe peab olema kooskõlas järgnevalt kõrgkoolis õpitavaga. Kui mõni arvepidaja vajab vaid liitmist ja lahutamist, käigu läbi mõni kutsekursus ja liitku ja lahutagu. Tal pole tehislikku kõrgharidust vaja. Vähemalt õnnestus Tõnisel läbi suruda keskkoolides erinevate suundadega tegelemise. Kuidas see tegelikkuses välja kukub ei oska veel ennustada.

Kokkuvõtteks.
1) Ümber tuleb korraldada keskharimine. Keskkoolid tuleb muuta kõrgkooli algastmeks e kasvulavaks ning võimalusel siduda ka õppimine neis tulevase kõrgkooliga. Vastuvõtt keskkooli peab olema range, välja tuleb selgitada need kes on üldse võimelised ise midagi õppima ning looma. Tuleb valmis olla et keskkooliklasside arv kahaneb märgatavalt ning keelata selle vastu tagurlik kohahoidlik võitlemine.
2) Ümber korraldada kutseõpe nii et aluseks pole mitte mingi tinglik õppeaeg (5a) vaid kutse ja selle vajadus.
3) Kõrgkool peab tegelema teadusloomega ning kooskõlas praktikaga. Ainult kursuste ja loengute kuulajad saavad vaid kutsehariduse, vajadusel kas praktikaga või ilma selleta.
Lisaks viimasele niipalju et nt Tartu ülikool tuleb põhimõtteliselt "lammutada". Ülikooliks jääks vaid teadusala, muu tuleb ümber kujundada Tartu Kutsehariduskeskuseks.

Kirjutasin selle osa ühe valuga, sellest ka mitte eriti korrapärane käsitlus.

3. Õppimisest
Et eelmine osa venis liiga pikaks siis käsitlen hindamist allpool.
Et õpilaste vaimne tase on aja jooksul (võtan aluseks enda hinnagu 40a-tagusega) langenud ning seda langust haridusametnikud aina soosivad (nn läve langetamistega ja ükskõiksuse soosimisega) siis käsikäes võimutsevad täna põhikoolis laiskus ja rumalus. Kaunistab neid soovimatus muuta suhtumist ellu. Kõik mis on saadud kaasa geenide, perekondlike suhete ja suhtumistega, kliki vastandumine rahvaga, jääb valdavalt muutmatuks. Et olukord peredes ja suhtumises õppetöösse käib alla siis varasem hoolimatus saab vaid süveneda. Eespool mainisin et 40a tagasi oli õppimisega hädas 2...3 õpilast klassis, nüüd pooled. Minu viimases koolis õppisid väga hästi 2, hästi 2, rahuldavalt 1 ja mitterahuldavalt 5 (need pidime praagina määrima järgmistele koolidele kaela). Keskkoolis on lood ehk paremad sest mingi valik peab eelnevalt toimima ka meie takistamisele vaatamata iseenesest.

Väikses maakoolis õppis üks 1. klassi poiss (veerides) lugema alles kevadel ja teine poiss ei saanud suvekski kõiki tähti selgeks. Lasteaeda läheduses polnud, kodus ei õpetanud neid vanemad ega õed-vennad. Isegi 6. klassis ei tundnud 2 tüdrukut ja 1 poiss aastavahetuseks russi keeles kõiki tähti. Veel 3. õppeaastal (6. klassis) ajas üks tüdruk alatihti segi ingliskeelsed asesõnad he, she, they, paarile minevikueristamist (was:were, has:had) selgeks teha oli võimatum kui siga lendama õpetada. Ometi polnud nad tavamõistes alaarenenud, valetada ja käkki keerata oskasid suurepäraselt.
Võrdluseks toon Sangaste praosti Rauscherti kirja 1687. aastast BGForseliusele kuidas talumatside lapsed tolle aabitsa järgi lugema õppisid: "Enamjagu õppis tähed ühe tunniga ära, 5 nädala pärast ei olnud neil aabitsat enam vaja ja 10 nädalaga oskasid nad üsna hästi lugeda".

Üldjoontes saab õpilaskonna jaotada 3 rühma: 1. - löövad läbi igal pool ja ajal; 2. - valitsev hall keskmine (allrühmad: 2.1. - keskmikud kes võivad soodsates...

Üldjoontes saab õpilaskonna jaotada 3 rühma: 1. - löövad läbi igal pool ja ajal; 2. - valitsev hall keskmine (allrühmad: 2.1. - keskmikud kes võivad soodsates oludes üle minna 1. rühma; 2.2. - õiged koolipoisid keda ei tõsta ega langeta mingi vägi; 2.3. - keskmikud kes vähegi ebasoodsates oludes langevad kergesti 3. rühma; 3. - ei löö läbi mitte kuskil ega kunagi. Raske on nende osakaalu rühmiti välja tuua, pole pädevaid uuringuid ja erinetakse suuresti ka kooliti. Teen seda siiski toetudes vaid enda hinnangule. 1. - 5%, 2. - (2.1. - 5%, 2.2. - 50%, 2.3. - 20%), 3. - 20%. 100% õnnestudes oleks 3 põhirühma suhe seega 10:70:20 ja 100% ebaõnnestudes 5:55:45.
Torkab silma et äärmused ei ole suhtes 1:1 nagu maailmas hinnatakse ühiskonda (0,5% - üliandekad, 99% - tavainimesed ehk mitteandekad või mitteandetud, 0,5% - üliandetud) vaid selge suhteline ülekaal on äpudel. Kui vaimset mandumist näevad ennekõike õpetajad koolis või mingil määral ka ametnike ajuvabadest otsustest siis väljaspool torkab silma kehaline mandumus. Kui 6. klassis vaid mõni poiss hüppab kaugust üle 3 meetri (minu ajal hüppasid paremad üle 4) ja tüdrukud on hädas 2 meetriga ning 60m joostakse kauem kui 10 sekundit (mina selles vanuses 8,9 ja ma polnud kiirjooksjagi) siis 40a tagasi oleks nende veerandihinne olnud kindel 2. Piinlik on rääkida sültidest lõuatõmbes või köieronimises või pallivisetest 10m kaugusele. Sellise enda ninaaluse narrimisega oleks 40a tagasi olnud mõttetu osaleda KohtlaJärve poistekampade kivisõdades. Üks sell eelistas 1km kojujalutamise asemel 15km sõita ringiga koju bussiga. Selle kombe võõrutasin küll välja. Rekordid ei kajasta küll üldist taset aga nt Põlva ÜG sadakonda rekordit kaedes leidsin väikestest lõpetajateni viimase rekordipüstituse 1989.a-st! Jääb mulje nagu oleks valitsus hiljem keelanud uued "maailmaklassilised" tipptulemused avalikustada, nt isikuandmete kaitse seadusele toetudes. Laste hulganäiteid kinnitavad ka noored ja täiskasvanud nt kergejõustik...

Laste hulganäiteid kinnitavad ka noored ja täiskasvanud nt kergejõustikus. Ehkki nüüd on võimalik täide viia lapselik eluunistus - Kantri ja Veerpalu moodi rikkaks saada - ei suudeta enam 10000m joosta alla 30 minuti. Ja liiduvabariiklikel võistlustelgi püütakse 10000m-ta läbi ajada. Allakäik on selline et tänased edetabelite 10ndad jäävad alla 50ndate ja 60ndate omadelegi. Ometi on nüüd saadaval tossud mis ise jooksevad ja odad mis ise lendavad.

Igakülgse mandumuse mahasalgamiseks püüame end ehtida üksikute üleilmsete õppeainevõistluste medalimeestega. Kas Tõnis oma karjaga aga oskab ette kujutada milline oleks tasemevahe meie koolide 1000.-l ja Rossija või Nipponi koolide 1000.-l. Sama käib spordi kohta - mõnel alal on üksikud tipud, taga selline tühjus et vahitakse Türgi suusatajate selgi.
Keskkool võib küll suhteliselt olla mõneti paremal tasemel ent oma olemuselt ei täida ka tema oma ülesannet. Paljud venitavad keskkooli poolikute teadmistega läbi et mitte kohe langeda tootvale tööle. Ülejäänutel on küll kujutelmas mingi kõrgkool ent vaid üliväike osa neist läheb sinna teadmisi saama, enamiku eesmärgiks on saada kuidagi läbi vedades paber. ENSV-s võis sellega enda edasise mittetootva elu kindlustada, nüüd paneb nõudmine-pakkumine asjad paika ning diplom käib paljudel asja ette vaid korra peldikus. Kui selline liigliha aruka ümberõppimise asemel peagi Eesti tolmu jalgelt pühib siis "jumal tänatud" (ehkki ma pole usklik). Sellepärast on ka karuteene iseendale Medvedevi eeskujul tolmupühkijaid tagasi meelitada. Talent tagasi ei tule ja "talendi" naasmine oleks rahva kõhnakslaiutatud rahakotile lausa õnnetus.

Kuidas õpetada?
Kasvatusteadlastel ja õpetamise õpetajatel on ette näidata paksud raamatud iidamast-aadamast tänapäevani. On kokkuvõttelisi ja selgitustega. Ei ütle et need jamad oleks, kõik on siiski koostatud tegelikke olusid arvestades. Juba õpetajakogemusega saad oma õpilased ikka siia või sinna liigitada. Vaieldav on vaid õpikui...

Vaieldav on vaid õpikuid läbiv pime usk, et ka sebrad on taltsutatavad. Ju nad ei tohi lootusetust õppivatese õpetajatesse külvata. Kahjuks ei võta aga kõik õpetajad teiste kogemusi omaks, valdavalt segab õpetaja iseloom. On nad ju samamoodi läbilõige ühiskonnast, helladest jõhkrateni. Mõni ei löö koolis läbi oma välimuse, mõni hääle tõttu. Mõnel on küll selgeid puudusi, ent lapsed võtavad nad omaks. Ja kõrge või madal teadmiste tase polegi esmase tähtsusega. Seega ei saa oodatagi, et kõik õpetajahariduse saanud oma kutset ka eeskujulikult täidaks. Ent valida pole. Kui linnas mugavamat elu jahtivate õpetajate seast saab linnakool valida siis maakolkas õpetajaid sageli otsitakse. Nii et suurlinna koolil on topelteelis: saab valida õpilasi ja õpetajaid, maakoolidele jäävad jäänused.

Häirib aga õpetamises see, et õpetaja peab ise õpilase töö ära tegema. Tihe õppekava sunnib sageli õpikus antuga piirduma, aega röövivad ka õppekäigud ja katsed. Üldiselt sõltub palju õpilaste edasijõudmisest, see laseb vahel ka kavandatust ette jõuda. Ise tulin ajaga täpselt välja russi keeles, sest 2 õpilast olid alla keskmise (1 ilma mäluta LÕK). Teistes ainetes õnnestus õpikud lõpetada jürikuu lõpuks. Nii sain nõrgematega aineid veel korrata, edukamad panin ingliskeelseid filme vaatama. Kõigele vaatamata tuli pooled tehislikult järgmisse klassi tirida. Et nad 7. klassides pole samuti istuma jäänud siis võib samasugust vedamist oletada ka mujal.

Eraldi tuleks käsitleda 1. klassi. Kui õpilane pole kooliks üldse valmis ning ei jõua ka õppimises edasi siis selline tuleb jätta teiseks aastaks samasse klassi. Praegu saab seda teha vaid vanema(te) nõusolekul. Meil 2 juhul õnneks nii ka läks.

Alates 4. klassist peaks õppimine käima nii, et õpilane õpib ise oma järgmise tunni või paar ette. Samuti teeb oskuse omandamiseks vajalikul hulgal harjutusi ja ülesandeid. Koolis oleks kõik tunni iseseisvalt läbinud ning õpetajaga arutataks vaid läbi. Iseõppimine arendab õpilases just tema ...

Iseõppimine arendab õpilases just tema teadlaseidu. Kahjuks käib meil praegu õpetamine nagu keskajal kui õpikuid ja abivahendeid polnud. Õppimine aga ei edesta õppimisjärge vaid jääb alati maha.

Andeainetega saadi meil üldiselt hakkama. Jäeti küll mõnikord kodutöö tegemata ja töövormistus oli lohakas ent praegune pealesunnitud igasuguse õpilase eneseväljenduse austamine sundis ka kehvematele vähemalt rahuldavat panema.

Palju on vaieldud raali ja veebi kasulikkuse ja kahjulikkuse üle. Õigus tundub olevat kummalgi poolel. Ise pean tõdema et suur valik mõjub paljude rakenduslikule arengule pidurdavalt. Sadakond mänguasja võib väliselt näida hoolitsusena lapse eest, sisuliselt aga ei lase see liigne hulk lapsel sihipärast tegevust arendada. Vanasti üks logisev puuauto või kulunud mängukaru õpetas neid paremini ellu sulanduda. Samuti ei lase raal oma rämpsuga areneda lapsel arenevaks inimeseks. Aeg lüüakse igasuguste tüüpmängudega lihtsalt surnuks, kaasas käib kestvast mitteliikumisest tulenev kehaline allakäik. Vähesed kasutavad raali sihipäraselt, 10-st õpilasest vaid üks tundis huvi Google Earthi, Photoshopi ja Xara vastu. Raalitunnis pidin pidevalt 6 kuvarit silmas pidama et tunnis ei hüpataks loba- või mängulehtedele. Õnneks võin tõdeda et raaliõppes mahajäänuid polnud. Kuid ka veebiohtudest rääkimine ei jäänud kellelegi külge.

Õpikud oleks veebis ning ülesanded sunniks kodus tutvuma ka õpitava tunniga. Raalõpikut koostada on palju lihtsam kui paberõpikut, ka saab lisada kohekasutatavaid viiteid. Kogemus aga ütleb et algklassid võivad küll raali taga istuda kuid õppima nad kodus nii küll ei hakka. Isegi katseks antud lihtsaid eriülesandeid ei hakatud täitma. Aeg kulutati pigem mängimiseks ja jututubades vastastikku sõimlemiseks. Taas taandub kõik soovimatusele õppida. Vanemates klassides oleks raalõppel eeldatavalt suurem kasutegur, kõrgkoolis ei saa raalita enam läbigi. Raalõpet tulekski valdavalt hakata läbi viima 9. klassist sest põhikooli viimane kl...

Raalõpet tulekski valdavalt hakata läbi viima 9. klassist sest põhikooli viimane klass võib siis aimata ka edasist õppimisviisi. Raamatud ja vihikud jääks vaid algklassidele.

Õpikutest niipalju et praegused ilusad piltõpikud võivad küll aja võimalustega kaasas käia kuid aine sisu õpetamise kohalt ennast ei õigusta, pigem takistavad. Võrrelge kirjanduse, matemaatika ja ajaloo õpikuid 1920ndatest, 1960ndatest tänastega ja saate selgitamatagi aru. Kui pilte vaja, saab neid veebist ning ka raamatud tuleks odavamad.
Kui võtta ette Inga Manguse russi keele õpik 6. klassile Bõstro i veselo siis esimeste tundide sõnad ja väljendid zdravstvujte, do svidanija, prababuška, očen' prijatno, poliklinika, biblioteka, kinoteatr, vsjo v porjadke, kak vsegda jmt tekitavad küll tunde et lõimida tahetakse eesti lapsi russidega. Nullteadmistega algajale maakeelses keskkonnas nii keelt ei õpetata sest keelelise mõtlemise asemel peavad lapsed mingid võõrad häälikuühendid puhtalt pähe tuupima. Suuremas osas Eestis on russikeelne taust nullilähedane, seal räägivad nad ise maa- või võro keeles. Lapsed ei lävi russikeelsete russidega üldse, ei vaata russide filme ega loe nende raamatuid. Kui midagi ka selgeks saadakse siis suhtlemispuudus hävitab sellegi. Nagu Narvas ja Sillamäel kaob kasutamatusse russide vastomandatud maakeeloskus. Ehkki ise pean russi keele oskust hädavajalikuks tekitab russi keele õpetamine taolistes tingimustes üldse kahtlust. Sest selle kasutegur on ligilähedaselt 0. Valdades Paldiskist Narvani õppigu, mujal aga võiks lapsi millegi arukamaga tutvustada. Russi keelt tuleks õpetada hoopis keskkoolis ning seda 1..2-kuulise tiheõppega, iga päev 2...3 tundi.
Saan aru õpikukoostajate ahnusest kuid lapsed peaksid olema siiski tähtsamad ning nende õpetamisega sahkerdamise vastu peaks astuma just Tõnis oma kambaga. Jutt armastuseõpetamisest raamatute vastu on muinasjutt keskajast. Tahame või mitte aga tulevik on raalis.

Hindamisest rääkides tuleb eristada mitu rist...

Hindamisest rääkides tuleb eristada mitu ristuvat kihti. Kõigepealt nn reaalained kus hinne saab olla vaid oskab:ei oska. Praegused eriliigilised ülesanded ühes töös pädevat hindamist ei õigusta, paari nõrga ülesande tulemus varjutab ühe raske ülesande tulemuse. Selline ülesehitus saab olla vaid kokkuvõtval testil, mitte aga mingit kindlat liiki käsitlevas töös. Kui õpilane mingit ülesandetüüpi ei osanud, lasin tal seda korrata 4...5 korda kuni ta oli sunnitud selle endale selgeks tegema. Õppeaasta lõpuks kogunes küll mahukas võlahunnik ning pidin osalt järele andma ent pidevalt osispuuduste parandamisele rõhudes oli kasutegur ikkagi etem kui kahereast üle lennates lõpuks rahuldava nikerdamine.

Keerulisem on hinnata nn vaimuaineid. Mängu tulevad siin eeskätt õpetaja tundelisus ja õpilase eelneva õppimise ja käitumise alateadvuslik mõju. Et sageli avaldab mõju ka õpilase välimus siis erapooletust ei taga ka õpetaja teisest koolist. Ainus lahend oleks pimesihinnang, sellele aga välja ei minna. Et hindamisastmed on piisavalt ulatuslikud siis 10...15% erinevus midagi ka oluliselt ei mõjuta. Ka võib mõni naisõpetaja hinnata kena välimusega tüdrukut alla sest ta valab tema peale oma kadeduse, ka seda olen täheldanud.

Millised hindamisastmed meil aga üldse praegu on? Pean silmas õpetajapoolset, mitte kehtestatut. Levinud on 5, 5-, 4, 3, 3-, 2, 1, seega 7 astet, neist 5 rahuldavat. 1 panevad õpetajad harva, põhiliselt viha välja valades kui kodutöö tegemata. Ise hindasin ainult teadmisi, tegemata töö eest hinnet ja ka 1 ei pannud kordagi. Ka vältisin nn aastaläbist aritmeetilist keskmist sest kui õpilane õppeaasta lõpuks oskas hästi seda mille eest ta varem sai rahuldavaid siis ma teda ka kokkuvõttes hästi hindasin. Kuid proovi seaduse järgi panna 5 sellele kel veerandid 2, 2, 2, 5 ning lõplik teadmistase ongi 5.
Omamoodi jabur on näitlike arvude läänekummarduslik tähestamine: A, B, C, D, E, F. Taas üks tegelikkuse hägustamiskatseid.

Ise pean arukaks järgmist ...

Ise pean arukaks järgmist hindamisviisi:
1) hinnatavates ainetes: väga hea, hea, rahuldav, mitterahuldav, arvudes 3, 2, 1, 0. Mitterahuldava piiriks oleks 2/3 väga heast.
2) mõõdetavates ainetes: oskab, ei oska, arvudes 1, 0.

Eraldi tuleb vaadelda teste. Seal saavad üksikülesanded punkte vastavalt raskusastmele. Kooli lõpptest tuleb koostada nii et enimtulemus võrdsustataks 100%-ga ning tulemus ümardataks täisarvuni allapoole (435 489-st = 88,9% ~ 88p). See test peaks koosnema mitmekümnest ülesandest/küsimusest et haaraks kogu viimase 3a jooksul õpitu. Neid teste saaks pärast koolilõpetamist jooksvalt teha ka piirkondlikes testikeskustes, kui on soov varasemat tulemust parandada. Edukama tulemuse eest järeltestil tasuma ei pea, kehvema eest peab, kusjuures iga järgnev test samas aines oleks kasvava hinnaga.
Kehtiks need testid ka kõrgkoolidesse õppima asudes! Seega üldainetes kõrgkool EI TOHI enam omavoliliselt kordavat sisseastumistesti teha. Küll võiks kõrgkool korraldada erialase sobivuse määramiseks oma teste või katseid, see oleks isegi soovitatav. Kõrgkool peaks nõudma üldaines kordustesti kindlasti siis kui koolilõpetamisest on möödas 3a või enam. Mõeldav oleks ka testi- või katsenõue neilt kes hinnatavas aines saanud rahuldava piirilähedase hinde, st rahuldava. 0 tulemusega õpilast ei tohi lugeda ei põhi- ega keskkooli lõpetanuks ega vastu võtta ka järgnevasse astmesse õppima. Siia alla ei käi muidugi lihtne kutseõpe tootvates ja töötlevates kutsekoolides. Kõrgkoolis tuleks arvestada testitulemusi samuti raskusastmetele vastavate teguritega, mida lähemal õpitavale on varemõpitud õppeaine, seda kõrgem on astmetegur. Nt Tõravere suunitlusega tähehuvilise jaoks peaks matemaatika ja füüsika tegur olema ajalooga võrreldes 5, eesti keelega (kui õppekeelega) võrreldes 4 jne. Ole Eestis 1. kirjanduses ja keeles ja ajaloos aga kui su mata ja vüssa on ainult rahuldav siis pole sul taevaasjadega pistmist enne kui sa pole oma seniseid puudulikke teadmisi kordu...

Ole Eestis 1. kirjanduses ja keeles ja ajaloos aga kui su mata ja vüssa on ainult rahuldav siis pole sul taevaasjadega pistmist enne kui sa pole oma seniseid puudulikke teadmisi korduva testiga nõutavale tasemele tõstnud. Kui 20-st kõlbab oma kohale vaid 2 siis pole enam mõtet näha vaeva 18 siidivennaga. See põhimõte peaks saama meie kõrgkoolide tegevuse vääramatuks aluseks.

Kokkuvõtteks.
1) Õpilaste teadmisi hinnata ilma igasuguse allahindluseta.
2) Mõõdetavaid ja hinnanguaineid hinnata eraldi.
3) Kehtestada uus hindeastmestik.
4) Õpilaste üldteadmisi kajastagu ulatuslikud ainetestid.
5) Kaotada koolide üldtunnistused, nende asemel anda õpilase kohta avalik teave tema aineteadmiste kohta testipunktides kuni 100-ni (nt eesti keel 37,7% = 37p).
6) Elukestva õppe põhimõttel mitte lugeda koolilõputeste igavestena.
7) Alates 4. klassist minna üle kodus õppetükkide etteõppimisele.
8) Alates 9. klassist lubada loengulist õppevormi.
9) Alates 4. klassist minna üle raalõppele, abiraamatutes piltõppe asemel tagasi minna tekstõppele.
10) Täielikult üle vaadata õpitavad ained ja nende maht ning viia nad kooskõlla elu vajadustega täna ja vähemalt 5a ette.
11) Õppeküsimustes võtta ära tehisõigused lastelt ja lstevanematelt ning anda ainuotsustusõigus koolile.
12) Teadus- ja haridusministeerium peab täitma Koolide Nõukogu otsuseid.

Viimaste aastate jooksul võib näha just kõrgkoolide tõmblemist. Ühel aastal ühed eeskirjad, teisel teised. Tahad saada raha aga samas ei taha pasktunnistuste väljapaiskamisega ka enda mainet alla lasta. Toob ju madal maine taas vähem raha sisse.
Aegajalt väikesed muutused toimuvad, kas vahetub kooliklikk, avaldab Tõnis riigikogu kaudu survet, kaob õpetav vanurkond teenitud puhkusele. Sellest jääb siiski väheks, liialt kaugele on arenenud meie hariduskorralduses nn sahkerdamisvähk.

Üht endist õpilast otsides sattusin Krabi põhikooli lehele. Siit saate lugeda mida arvab 9 õpilast õpsi kutsest. Järeldised võite ise teha.
http://www.krabi.edu.ee/joomla/index.php?option=com_content&view=secti on&id=41&Itemid=61

Meeldis Renet kaardikepiga peksta jms ... eluline.