Vabariigi Presidendi otsus, mida pole tehtud 71 aastat Trüki E-mail
20. detsember 2011

SI-351

SI avaldab presidendi otsuse (kava), mis reguleerib olukorda seoses
Eesti Vabariigi anastamisega 1940. aastal. Praktikas ei ole sellist, 1918. aastal rajatud EW õiguslikku järjepidevust tsementeerivat otsust siiani vastu võetud, ei eksiili aastakümnetel ega ka täna tegutseva presidendi ja valitsuse poolt (www.nommevalitsus.org).

Tekst: Erki Kangro

Selgituseks

Eesti Vabariigi maa-ala okupeerimisega ilma riikidevahelise sõjategevuseta ja Johannes Varese valitsuse ametisseseadmisega tekkis olukord, mida pole ette nähtud Riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduses ega teistes vastavates õigusnormides. Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu poolt on tänaseni jäänud vastu võtmata tekkinud olukorda defineeriv administratiivakt. Kuigi Nõukogude Liidu okupatsiooni vastased seisukohad on piisavalt välja kujunenud ja neid on alates 1940. aastast pidevalt väljendatud ja neid järgitud, ei saa riiklikku poliitikat teostada üksikisikute arvamuste põhjal, mis võivad ka olla isikuti detailides erinevad. Neil põhjustel on vajalik anda otsus, mille kava on lisatud.

See otsus on oma vormilt mobilisatsiooni kuulutamise otsus. Kuna mobilisatsioon ei ole praegustes tingimustes, kus puudub efektiivse riigivõimu mõjupiirkond, teostatav, on otsuses välja kuulutatud mobilisatsiooniga Eesti Vabariigi Põhiseaduse ja vastavate seadustega ettenähtud tagajärjed, kuid mitte mobilisatsiooni ennast.

Otsusega määratakse kindlaks vääramatu jõu toimel tekkinud muutused Eesti riiklikus seisundis. Eesti Vabariigi seaduslik riigipea ja valitsus on sõltumata nende poolt valitsetava maa-ala olemasolust või ka nende isikulisest ja tegevusvabadusest pidevalt olemas. Võimu üleminek Konstantin Pätsilt Jüri Uluotsale oleks tulnud vormistada (ja tuleb vormistada kasvõi tagantjärele, nagu paljud teised sündmused!) Vabariigi Presidendi eriõigusel antud käskkirjaga ja ei kuulu oma sisu poolest mobilisatsiooni kuulutamise otsusesse.

Sõjavägede Ülemjuhataja määrus 18. juunist relvade äraandmise kohta kui okupatsioonivõimu survel antud akt on tühine algusest peale. Olukorras, kus Eesti Vabariigi relvastatud jõud ei ole suutelised kodanikke okupatsioonivõimude vägivalla eest kaitsma, on kodanikel endil enda kaitsmise õigus, ka relvaga.

Riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduse kohaldamisega üheaegselt hakkab kehtima kaitseseisukord (Põhiseaduse § 144). Kaitseseisukorra piirkonnas võib asutada erakorralisi kohtuid (Põhiseaduse § 119), mis on kohtute tegevuse taastamiseks hädavajalikud, kuna Kohtute seadustikus ettenähtud kohtunikke (kaasa arvatud riigikohtunikke) saab ametisse nimetada ainult Riigikohtu ettepanekul, aga viimane riigikohtunik suri 1984. aastal.

Kuna praeguses olukorras ei ole võimalik korraldada valimisi, pikenduvad I Riigivolikogu, I Riiginõukogu ja omavalitsuste esinduskogude koosseisu volitused alates Riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduse kohaldamisest 21. juunil 1940 (Põhiseaduse § 145). Võimaluse tekkides saab täiendada I Riigivolikogu ja I Riigivolikogu koosseisus tühjaksjäänud kohti (kasvõi kõiki) ja pärast Vabariigi Presidendi valimist valida II Riigivolikogu ja kujundada II Riiginõukogu. See vajab täpsemat defineerimist Valimiste Peakomitee otsusega. Kutsealaste ja kohalike omavalitsuste taastamise kord tuleb määrata seadusega.

Kuni 21. juunini vastu võetud seadused kehtivad enesestmõistetavalt edasi kuni nende muutmiseni seaduslikus korras, kaasa arvatud praeguses olukorras mittekohaldatavad seadusesätted (nagu välisriikide sõjaväeteenistusse - kaasa arvatud ajateenistusse! - astunute kodakondsusest väljaheitmine).

On rahvusvahelisi lepinguid, mis ei tule ilmselt enam kunagi täitmisele. Teistest tuleb kinni pidada ka vaatamata nende rikkumisele teise lepinguosalise poolt, nagu Tartu rahu.

Kuna kõiki eeskirju ja korraldusi pole arusaadavalt võimalik mahutada ühte konkreetsesse otsusesse, on ministritel õigus algatada nende vastutusalasse kuuluvate seaduste ja muude aktide vastuvõtmist.

Otsuse aluseks on Riigikaitse rahuaegse korralduse seaduse (SK IV 1940, 1, 2) § 18 p. 5 ja sellele kirjutavad alla Vabariigi President (respective Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis), Sõjavägede Ülemjuhataja, Peaminister (resp. Peaministri asetäitja) ja Sõjaminister.

Kuna otsuse kava on ikka veel, aastaid kestnud täienemisest hoolimata, toores ja ebatäiuslik, on oodatud kõik ettepanekud ja konstruktiivne kriitika, eriti õigusteadlastelt ja sõjaväelastelt.

See otsuse kava on üks kümnetest minu poolt Vabariigi Valitsusele (niinimetatud Nõmme valitsusele) ette panemata jäänud ettepanekutest (käskkirjad, otsused, seadlused, määrused, seadused). Sellele lisanduvad Seaduste Kogu täielikuks väljaandmiseks vajalike seaduste eelnõud. Ettevaatlikud nõuandmised midagi ette võtta on Kalev Otsa ja Ahti Männi poolt järjekindlalt tagasi lükatud fraasiga „kuidas sa aru ei saa, et meie tegevus on peatunud“.

Ma olen olnud kaheksa aastat ilma seaduslikult ametisse astumata ja oma eelkäijalt asjaajamist üle võtmata nimetatud Kalev Otsa poolt Riigisekretäri ametisse, mille vääriline ma ei ole ja kus ma ei ole suutnud end ülemuse silmis tõsiselt võetavaks teha.

2005.aasta juulis olen osalenud kahel Vabariigi Valitsuse koosolekul ja neid tõsimeeli protokollida püüdnud. Tagantjärele mõeldes saab toimunu ainus ratsionaalne seletus olla, et neis koosolekutes osalejad leppisid eelnevalt kokku Vabariigi Valitsust obstruktsiooniga naeruvääristada, aga ei usaldanud mind sellest informeerida.

„Nad olid ametis mingi vahearuande koostamisega, aga mis see oli, mille kohta neil tuli aru anda, sellest tal ei tekkinudki selget ettekujutust. Kuidagi oli see seotud probleemiga, kas koma tuleks panna sissepoole sulgusid või väljapoole. Alamkomisjoni kuulus veel neli meest, kõik sama tüüpi nagu tema. Oli päevi, kus nad tulid kohale ja läksid kohe jälle laiali, tunnistades üksteisele ausalt, et neil pole tegelikult midagi teha. Aga oli ka niisuguseid päevi, kus nad asusid üpris innukalt tööle, puhudes kohutavalt tähtsaks igasuguste protokollide koostamise ja pikkade märgukirjade visandamise, mida nad iial ei lõpetanud, - kus vaidlused selle üle, mille üle nad tegelikult vaidlevad, muutusid ülimalt keeruliseks ja segaseks: juuksekarva lõhestavate tingimistega definitsioonide asjus, tohutute kõrvalekaldumistega, nägelustega, - isegi ähvardustega apelleerida kõrgemale poole.“ (George Orwell, 1984.)

Nähtavasti „tegevuse peatumine“, mis see iganes on, sellist asjaajamise viisi ei takista. Administratiivne mõtteviis nõuab peatumise mõistet defineerivat üldakti, mis üksikakti (otsusega) kohaldamisele võetaks. Kumbagi sellist dokumenti pole vastu võetud. Kui aga „peatumine“ on tingitud Peaministri Vabariigi Presidendi ülesandeis ja Vabariigi Valitsuse Eestis asumisest, on see parandatav esimese Rootsi suunduva laevaga.

Kalev Ots ja Ahti Mänd on elanud üheksateist aastat Riigiarhiivi ja Rahvusraamatukogu vahetus läheduses. Mina oleksin selle eelise eest oma hinge maha müünud. Uno Andrussoni, Toomas Hellati, Ago Loorpärgi, Hjalmar Mäe ja Jüri Remmelga paar aastat tagasi ilmunud mälestused, mida Ahti Mänd tähthaaval ümber tipib ja oma koduleheküljele üles paneb, on Jõgeva linnaraamatukogust laenutatavad. Vabariigi Valitsuse protokolle, Vabariigi Presidendi käskkirju ja seaduseelnõusid ei saa ühestki raamatukogust. Üheksateist aastat on minul üksi olnud kergem sõita Jõgevalt Tallinna, kui kõigil Nõmme valitsuse liikmetel ja nende perekonnaliikmetel kokku minna Nõmmelt Lillekülla.

Vabariigi Presidendi otsus nr. ...

„...“ ............. .....

1. Konstateerin, et Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit okupeeris 17. juunil 1940 sõjaliste vahenditega Eesti Vabariigi maa-ala ning tema esindaja survel ja otsesel ettekirjutusel nimetati 21. juunil 1940 ametisse uus valitsus, mis alustas kohe Eesti Vabariigi likvideerimist ja ettevalmistusi Eesti Vabariigi ühendamiseks Nõukogude Liiduga.

Sellega kaotas Eesti Vabariik valitsusvõimu oma maa-ala üle 21. juunil 1940 ja see läks üle Nõukogude Liidu poolt ametisse seatud organitele.

Lugeda riigi- ja omavalitsusasutiste korraline tegevus vääramatu jõu toimel lõppenuks 21. juunil 1940. Siitpeale toimub ainult tegevus Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse taastamiseks kõigi olemasolevate võimaluste piirides ja rahvusvahelise õiguse alusel.

2. Enne 21. juunit 1940 ametis olnud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse koosseisu, Riigikontrolöri ja Õiguskantsleri volitused kestavad katkematult edasi. Nad on oma isikulise ja tegevusvabaduse säilitamiseks õigustatud kasutusele võtma kõik abinõud, kaasa arvatud riigist lahkumine. Riigi juhtkonna isikulise koosseisu uuendamine toimub vastavates seadustes ettenähtud korras.

3. Riigi- ja omavalitsusteenijate teenistusvahekorrad lugeda vääramatu jõu toimel lõppenuks alates 21. juunist 1940. Erandina loetakse ametis edasi olevaks isikud, kelle ametitegevus on otseselt vajalik Eesti Vabariigi sümboolseks säilimiseks ja iseseisvuse taastamise võitluse huvides, samuti isikud, kes sel otstarbel ametisse nimetatakse. Nende riigiteenijate koosseisu määrab Vabariigi President.

4. Sõjaväelaste teenistusvahekorrad lugeda vääramatu jõu toimel lõppenuks alates 21. juunist 1940, välja arvatud need, kellel see uuendatakse või kes võetakse tegelikku sõjaväeteenistusse Eesti iseseisvuse taastamise võitluse huvides.

5. Sõjavägede ülemjuhataja määrus 18. juunist 1940 (RT 1940, 51, 478) kui Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude poolt pealesunnitu on kehtetu algusest peale. Okupeeritud maa-alal asuvatel Eesti Vabariigi kodanikel on alates 21. juunist 1940 õigus end relvaga kaitsta okupatsioonivõimude vägivalla eest ja sel otstarbel asutada sõjaväeliselt korraldatud organisatsioone.

6. Võtta kohaldamisele alates 21. juunist 1940 Eesti Vabariigi Põhiseaduse §§ 119, 144 ja 145. § 145 eeskirju võidakse seadusega laiendada ka teistele ametiisikutele.

7. Kuni 21. juunini 1940 kehtinud seadused on jõus kuni nende muutmiseni seaduslikus korras, kaasa arvatud need seadusesätted, mida nende iseloomu järgi ei ole võimalik okupatsiooni tingimustes kohaldada.

8. Kuni 21. juunini 1940 Eesti suhtes kehtinud rahvusvahelised lepingud on jõus kuni nende muutmiseni rahvusvahelises õiguses ettenähtud korras. Sealhulgas kehtivad edasi, vaatamata nende rikkumisele teise lepinguosalise poolt, Nõukogude Liiduga sõlmitud lepingud, eriti Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel 2. veebruarist 1920.

9. Riigikaitse sõjaaegse korralduse seadus võetakse kohaldamisele arvates 21. juunist 1940.

10. Vabariigi Valitsusel teha esitised käesoleva otsuse teostamiseks.

11. Käesolev otsus on võrdväärne Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 132 mainitud mobilisatsiooni kuulutamise otsusega ja kehtib kuni muutmiseni Vabariigi Presidendi otsusega siis, kui on taastatud Eesti Vabariigi iseseisvus, sõltumatus ja riigi maa-ala lahutamatu tervik.

Alus: Riigikaitse rahuaegse korralduse seaduse § 18 p. 5.

Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis
Sõjavägede Ülemjuhataja
Peaministri asetäitja
Sõjaminister


Allikas: Erki Kangro
Kontakt: E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud
Kommentaar (15)
  • andres raid

    Kes võiks seda teksti pisut kommenteerida!? Pole ju siiani antud ka juriidilist hinnangut 1940aastal liitumislepingu allakirjutanute tegevusele?!

  • Margit-Mariann

    Mulle ütles kunagi H. Kruuv, et see nn. Nõmmevalitsus hoiab pärandit, aga ei tee midagi.
    Sama loogika käis ka Põllumeeste Kogu kohta. Tegu olevat pärandihoidjatega.

  • Mait

    Pärandihoidmine kõlab muidugi totralt, kui mitte hullemini, Eesti Vabariigi jaoks oleks see alandav. Samahästi võib öelda, et hipikoloonia lamab murul ja kõhvib kanepit, silmad taeva poole pööratud, et hoida zen-budismi pärandit.

  • Margit-Mariann  - Juku-Kalle Raidi ettekanne MTÜ Vaba Eesti Kodanik

    Poliitiku kodanikuargus

    Mulle tundub, et viimaste aastate jooksul on meie ühiskonnas kõige kasutatavamad mõisted olnud kodanikualgatus, kodanikuühiskond, kodanikujulgus, kodanikuriik.Jne. Sõnast „kodanik“ saab moodustada hämmastavalt palju liitsõnu, sealjuures aga ei tähenda liitsõnade moodustamine, et kaas ja sisu alati selge oleks. Neid liitsõnu kipuvad tihtipeale kasutama kodanikud, kel kodanikuühiskonnaga suhteliselt vähepistmist, või kes sellest mõistest aru ei saa.

    Aga uhke mõiste, vehkida saab hästi.

    Ühest küljest saan tõesti tõdeda,et aktiivsust inimestel on, vabaühendusi peetakse, et kodanikualgatus, kodanikujulgus ja kodanikuühiskond tõesti eksisteerivad. Et näiteks meie presidendil on õigus, kui ta selliste asjade üle rõõmustab ja neile igal võimalusel osundab.

    Aga kas tal on õigus?

    Uuringu- ja konsultatsioonifirma Economist Intelligence Unit koostatud maailma riikide demokraatia pingereas on Eesti 34. kohal, olles võrreldes eelmise aastaga kohavõrra langenud nõrgema hinde tõttu valitsuse tööle.

    See tähendab, et osad meie kodanikest ei saa oma tööga hästi hakkama

    165 riigi ja kahe territooriumi pingerida juhivad Norra, Island, Taani, Rootsi, Uus-Meremaa,Austraalia, Šveits, Kanada, Soome ja Holland. Võrreldes eelmise aastaga on Soome kahe koha võrra langenud.

    Raportis, mis kannab alapealkirja” Demokraatia pinge all”, viidatakse demokraatia langustendentsile kogu Ida-Euroopas.

    Mul on tunne, et normaalse ja demokraatliku riigi tagavad riigi kodanikud – juhul kui neid ei segata, nende tegutsemisvõimalusi ei kitsendata, ei raskendata või juhul kui valitsevad jõud neid lihtsalt ära ei pahanda.

    Mul on tunne, et hoolimata sellest, et suur osa kodanikkonnast mõtlevad nagu vabad ja normaalsed inimesed,eksisteerib meil kaigas kodanikuühiskonna kodarais ja see kaigas on meie poliitikkkond. Vastukaaluks kodanikujulgusele ilmutab suur osa poliitikkonnast aasta aastalt järjest enam kodanikuargust: isemõtlematust, vaimunüridust ning soovi...

  • Margit-Mariann  - Juku-Kalle Raidi ettekande jätk

    Mul on tunne, et hoolimata sellest, et suur osa kodanikkonnast mõtlevad nagu vabad ja normaalsed inimesed,eksisteerib meil kaigas kodanikuühiskonna kodarais ja see kaigas on meie poliitikkkond. Vastukaaluks kodanikujulgusele ilmutab suur osa poliitikkonnast aasta aastalt järjest enam kodanikuargust: isemõtlematust, vaimunüridust ning soovi käänata pea peale elementaarsed väärtushinnangud. Ja seda teatava uhkuse, üldise hämamise ning üha kasvava parteidistsipliiniga.

    Umbkaudu 10 aastat on poliitikas toimunud pidev ja vargne mentaalne stagnatsioon. Milles see väljendub? Tõsi, mitte selles, et riigis ei võetaks vastu seadusi või et eluke oleks kuidagi hoopis laokile jäänud, ent kõik asjad pannakse toime siiski näotult, vaikselt, kiirustades ning sordiini all, nagu trammitrassil kulgemine reisisaatja osavõtul.

    Jättes tihtipeale kiirustamisega mulje just oma kodanikuargusest – umbes nagu kartis parteitöötaja Raik Daume ühes Teet Kallase raamatus: teeme kiirelt ära, sest muidu –pidades silmas kaaskodanikke – kurat, saavad teada, saavad aru ja löövad maha.

    Stagnatsioon omakorda kipub ennast ikka põlistama, see tähendab, looma omaenda hierarhiat, tõekspidamisi,rangeid võimukoridore ning „asjad käivad nii ja punkt“ mõttestiili. Või JOKK käitumist.

    Millest välja pääseda on iga aastagajärjest raskem.

    Mäletate, ajal, kui Eestile valiti suhteliselt napilt üks kenade lokkidega president, ronisid justkui tarakanid seinapragudest välja kõik kunagised aparaadi- ja parteitöötajad. Mõned aastad peidus ja haudvaikselt püsinud seltsimehed said korraga aru, et käes on nende aeg ja et märk on antud.

    Teatud määral oli see naljakaski, kui tõttati tagasi võtma seda, mis selle kaadri arust jagamatult ja ainult nendele kuulus: võimu ja otsustamisõigust, privileege ja kohta eliidis.

    Õigemini, tõtati tagasi võtma õigust moodustada eliit omal suvalisel äranägemisel. Kuna rahvas ja teisiti mõtlev kooslus on teatavasti loll, ei saa hakkama, neil pole valitsemiskogemust, elut...

  • Margit-Mariann  - Juku-Kalle Raidi ettekande jätk, III

    Õigemini, tõtati tagasi võtma õigust moodustada eliit omal suvalisel äranägemisel. Kuna rahvas ja teisiti mõtlev kooslus on teatavasti loll, ei saa hakkama, neil pole valitsemiskogemust, elutarkust ja mida kõike veel.

    Paljud meist imestasid tekkinud deja vuüle: ja otse loomulikult ei uskunud mitte ükski terve mõistusega kodanik, et üks parteilane teisele mingil moel avalikult vastuvaidlema hakkab. Sellised asjad klatiti kodanikuarguse korras ära kusagil polsterdatud koridorides, väljaspoole aga naeratati ühtseltja ilma igasuguse eriarvamuseta.

    Kas ma olen väga paranoiline, kui küsin, et mulle tundub, nagu oleks tänast päeva kirjeldatud minevikus juba näinud?

    Kas ma olen väga paranoiline kui väidan, et poliitikkonnas maad võttev kodanikuargus, see on enesesse sulgumine ning parteiklubinduse tekitamine, on siin juba õitsenud.

    Olen ma üleliia paranoiline, kui pingutan kõrvu, ent kuulen parteidest endast vaid mõnd üksikut häält ülbe meinstriimi vastu, käitumisstiili vastu, mis kindlustab ennast meeleheitlikult, kuna kardab kodanikku?

    Ja mis siin rääkida staažikatest ja ettevaatlikutest poliitikutest.

    Millal te kuulsite noorpoliitikute suust viimati mõnd omaenda parteile oponeerivat seisukohta? Millal nägite viimati mõnd kodanikku partei kanakasvandusest, kes avaldab rahulolematust või räägib täie aru ning veendumusega asjadest,mis peaksid riigis teisiti käima, mitte ei ürita parteiliselt mahamüüa mõnd oma kokkukeeratud solki?

    Mis jama see on, et kõik käib nagu kommunistlikus hüüdlauses, kus ühed ei saa ja teised ei suuda?

    Ma pole ainuke, kellel tekib poliitikat vaadates korrektse soomaastiku tunne: astud ja vajud.

    Ja huvitaval kombel on kõige soisemad ninad tänases poliitikas just noored, kel ei piisa julgusest ega selgetest ideedest, küll aga on nad rõõmsasti nõus kasvama ühes või teises parteikasvuhoones nagu tavalised luunja kurgid, võimaluse korral aga kasvuhoone enda kätte haarama, jõe tagurpidi jooksma panema või tegema midagi muud se...

  • Margit-Mariann  - Juku-Kalle Raidi ettekande jätk, IV

    või tegema midagi muud sellist, mis läheb täiesti kindlasti vastu tema enda kunagise kandidaadiplakati, põhiprogrammi või lobaga kohtumisel valijatega.

    Kodanikuargus ei luba hiljem ka üles tunnistada ja see meenutab omal kummalisel kombel vene ratsaväelase Vladimir Littaueri mälestusi I maailmasõjast, kui ta kirjutas:„Nagu iga teine armee siin päikese all, me rüüstasime ja hävitasime, ja vihkasime hiljem selle omaksvõtmist.“

    90ndate poliitikas oli julgeid unistusi. Vast ka sellepärast, et peale taasiseseisvumist hoidsid kunagised võimul olnud ollus suu targu ja ettevaatlikult kinni.

    Eksperimenteerimisjulgust – mitte mõne oma firma, vaid riigi nimel – leidus samuti. Eripärasust ja originaalsust ka. Suuri ideidki, mis tänasel hetkel külastavad poliitikute päid enamasti harva.

    Uue sajandiga on Eestis valitsema hakanud – ja 10 aastat trooninud – maotu keskpärasus. Teinekord tundub, et vanad sägad – ehkki toimetavad riigis juba rohkem kui 20 aastat – on mingil moel isegi mõtterohkemad, kui parteilastetubadest reaalpoliitikasse pritsitav triigitud ollus.

    Mis siis noortel viga on? Miks hakkab vaimne koolemine ning soov iga hinna eest mitte julge olla peale enne, kui vaim üldse valmiski saab?

    Kas siis meie poliitikkond hiilgab tõesti vaid olematu iseseisva mõttesüsteemiga? Ning kuna nad ennustavad oma tulevast karjääri millimeetri täpsusega, saavad nad juba verisulis küünikutena aru, et parteiliini on vaja ehitada,mitte selle vastu kobiseda – muidu hiljem kohta ei saa.

    Miks see nii on?

    Aga sellepärast, et nad on läbi närinud. Nad on läbi närinud, et kui sa oled parteiliselt sirge,piisavalt ümmargune, lakeilik, piisavalt kodanikuarg, liigutad ajusid salaja, saad sa päeva lõpul oma kolleegidelt autasuks hea hinde ja mõne vingema ameti.

    Sealt on omakorda – jalgadega karjerismiredelil hasartselt tõmmeldes – võimalik roomata edasi uuematesse kõrgustesse. Ning saavutada tulevik, kus SINUGA EI SAA ENAM MIDAGI EBAMEELDIVAT JUHTUDA, kuna sul on partei k...

  • Margit-Mariann

    Sealt on omakorda – jalgadega karjerismiredelil hasartselt tõmmeldes – võimalik roomata edasi uuematesse kõrgustesse. Ning saavutada tulevik, kus SINUGA EI SAA ENAM MIDAGI EBAMEELDIVAT JUHTUDA, kuna sul on partei kaitse peal.

    Head sõbrad, minu arust on üks kõige ogaramaid kodanikuarguse ilminguid „demokraatiat arendav“moodustis „DASA“, järjekordne hullus, kus kodanikuühiskonnale eelistatakse kodanikuargust ning parteid.

    Kui Eestis on tõesti vaja demokraatiat arendada – ja ma usun, et viidates viimastele uuringutele seda on –peaks seda tegema kodanikud. Ilma parteide ja parteilike niiöelda moodustisteta.

    Olge ometi DASA, head parteilased. Olgekohe täitsa vait mõnd aega.

    Ise pean kõike eeltoodut arvessevõttes avaldama soovi liituda MTÜ-ga Vaba isamaaline kodanik., et rääkida kodanikuühiskonna eest ilma DASA-ta, mis tõlkes tähendab parteilist vaikust ning tüüpilist kodanikuargust.

    www.vabakodanik.ee

  • Pudru

    Hallooo! Kop-kop, on siin keegi! Kuhu kadunud me kanged kalevi-olevi-sulevipojad? Juba värisete v. olete lähenevate sündmuste-muutuste paistel halvatud?
    Kõiksugu pedeliberaalid-globalistid on sissetugil ning mitte keegi SIIN ei taipa oma pükse üles tõmmata! No nii neid asju ei aeta. Siis kuidas edasi? Millised on need teie uued poliitilised ideed, mis kannaksid meid siit euromülkast välja?
    See on lausa jahmatav, milline harras ideetus siin valitseb! Kuidas siis jääb, mida te valite

  • Enn Oja

    Asjata nutad, valimiseni ju aastaid aega. 3 kuud enne akkavad 'isamaalased' köhima ja 'eriti suured isamaalased' ärkavad 5 minutit enne kella kukkumist. Mõni jõuab selleajaga isegi kasiinos kuselkäjja.
    ÄDA on see mis mehepojad tegutsemasunnib!

  • Ilmar

    Äda juba ongi käes v. siis... püksis. Pigem siis viimases, sest ilma vahetuspesuta om väitsa piinlik täislastult, avalikult esineda.

  • Erki Kangro  - Lõplik variant minu poolt

    Vabariigi Presidendi otsus nr. ...
    „...“ ............. .....
    1. Konstateerin, et Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit okupeeris 17. juunil 1940 sõjaliste vahenditega Eesti Vabariigi maa-ala ning tema esindaja survel ja otsesel ettekirjutusel nimetati 21. juunil 1940 ametisse valitsus, mis alustas kohe Eesti Vabariigi likvideerimist ja ettevalmistusi Eesti Vabariigi maa-ala ühendamiseks Nõukogude Liiduga.
    Lugeda riigi- ja omavalitsusasutiste korraline tegevus vääramatu jõu toimel lõppenuks 21. juunil 1940. Siitpeale toimub ainult tegevus Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse taastamiseks kõigi olemasolevate võimaluste piirides ja rahvusvahelise õiguse alusel.
    2. Enne 21. juunit 1940 ametis olnud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse koosseisu, Riigikontrolöri, Õiguskantsleri, Vabariigi Presidendi Kantselei ülema, Riigisekretäri, Riigivolikogu peasekretäri, Riiginõukogu peasekretäri ja Sõjavägede Ülemjuhataja volitused kestavad katkematult edasi. Nad on oma isikulise ja tegevusvabaduse säilitamiseks õigustatud kasutusele võtma kõik abinõud, kaasa arvatud riigist lahkumine. Riigi juhtkonna isikulise koosseisu uuendamine toimub vastavates seadustes ettenähtud korras.
    3. Riigi- ja omavalitsusteenijate teenistusvahekorrad lugeda vääramatu jõu toimel lõppenuks alates 21. juunist 1940. Erandina loetakse Vabariigi Presidendi või vastava kesk- või järelevalveasutise juhataja otsusel ametis edasi olevaks isikud, kelle ametitegevus on otseselt vajalik Eesti Vabariigi sümboolseks säilimiseks ja iseseisvuse taastamise võitluse huvides, samuti isikud, kes sel otstarbel ametisse nimetatakse. Kui ministeeriumil või muul asutisel puuduvad määratud ametnikud, valmistab kõik asutise tegevusalasse puutuvad asjad ette ja otsustab minister või asutise juhataja vahenditult ja ainuisikuliselt. Vabariigi Presidendil ja asutiste juhatajatel on õigus nimetada ametisse nõunikke ja vabatahtlikke, kelle suhtes ei kuulu kohaldamisele Riigiteenistuse seaduse eeskirjad.
    21. j...

  • Erki Kangro  - 2

    21. juunil 1940 välisesinduste koosseisu kuulunud riigiteenijate, aukonsulite ja nende sekretäride ametiülesanded ja -vahekord jätkuvad piirides, mida võimaldab nende asukohamaa valitsus.
    4. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 115 ja Kohtute seadustiku § 202 alusel lugeda 21. juunil 1940 ametis olnud riigikohtunikud ja Kohtukoja liikmed ametist vabastatuks nende seitsmekümnenda eluaasta täitumisel ja muud kohtunikud nende kuuekümne viienda eluaasta täitumisel.
    Vabariigi Presidendil on õigus Eesti Vabariigi sõltumatu kohtuvõimu taastamiseks kuni Kohtute seadustiku muutmiseni ametisse nimetada erakorralisi kohtuid Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 119 ja selleks antava eriseaduse alusel.
    5. 21. juunil 1940 tegelikus sõjaväeteenistuses olnud sõjaväelaste teenistusvahekorrad lugeda vääramatu jõu toimel lõppenuks alates 21. juunist 1940, välja arvatud need isikud, kes loetakse tegelikus sõjaväeteenistuses olevaks või kes võetakse tegelikku sõjaväeteenistusse Eesti iseseisvuse taastamise võitluse huvides.
    6. Sõjavägede Ülemjuhataja määrus 18. juunist 1940 (RT 1940, 51, 478) kui Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude poolt pealesunnitu lugeda kehtetuks algusest peale. Eesti Vabariigi kodanike õigus end relvaga kaitsta okupatsioonivõimude vägivalla eest ja sel otstarbel asutada sõjaväeliselt korraldatud organisatsioone ei kuulu enam kohaldamisele praeguses olukorras, pärast Venemaa avaliku okupatsiooni lõppemist suuremal osal Eesti Vabariigi maa-alast ja seal formaalselt iseseisva ja sõltumatu riigi tekkimist.
    7. Vabariigi Presidendil on õigus Eesti Vabariigi vabastataval maa-alal käesoleva otsuse kehtivuse ajaks panna kehtima kaitseseisukorra eeskirju Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 144 kolmanda lõike ja Kaitseseisukorra seaduse § 6 alusel.
    8. Võttes kohaldamisele Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 145, määrata, et 21. juunil 1940 ametis olnud Vabariigi Presidendi, I Riigivolikogu ja I Riiginõukogu koosseisu ning omavalitsuste esinduskogude koosseisude volitused pikenduvad, kuni saab...

  • Erki Kangro  - 3

    8. Võttes kohaldamisele Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 145, määrata, et 21. juunil 1940 ametis olnud Vabariigi Presidendi, I Riigivolikogu ja I Riiginõukogu koosseisu ning omavalitsuste esinduskogude koosseisude volitused pikenduvad, kuni saab võimalikuks valimiste korraldamine Eesti Vabariigi vabastatud maa-alal. Selle paragrahvi eeskirju võidakse seadusega laiendada ka teistele ametiisikutele.
    Vabariigi Presidendil ja järelevalveasutistel on õigus nimetada riigi- ja omavalitsusasutistesse nende tegevuse taastamiseks oma komissaarsete täisvolitustega varustatud esindajaid.
    9. Kuni 21. juunini 1940 vastu võetud seadused, nende alusel antud määrused ja seadlused ning muud õiguseeskirjad on jõus kuni nende muutmiseni seaduslikus korras, kaasa arvatud need sätted, mida nende iseloomu järgi ei ole võimalik okupatsiooni tingimustes kohaldada.
    10. Kuni 21. juunini 1940 Eesti suhtes kehtinud rahvusvahelised lepingud on jõus kuni nende muutmiseni Eesti Vabariigi lepingupoole nõusolekul rahvusvahelises õiguses ettenähtud korras. Sealhulgas eriti kehtivad edasi, vaatamata nende rikkumisele teise lepinguosalise poolt, Nõukogude Liiduga sõlmitud lepingud, eriti Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel 2. veebruarist 1920.
    11. Vabariigi Presidendi otsusega võidakse Eesti Vabariigi relvastatud jõudude taastamise huvides võtta kohaldamisele Riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduse eeskirju.
    12. Vabariigi Valitsuse liikmetel ja teiste keskasutiste juhatajatel on õigus teha korraldusi ja ettepanekuid käesoleva otsuse teostamiseks.
    13. Käesolev otsus on võrdväärne Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 132 mainitud mobilisatsiooni kuulutamise otsusega ja kehtib kuni muutmiseni Vabariigi Presidendi otsusega siis, kui on taastatud Eesti Vabariigi iseseisvus, sõltumatus ja riigi maa-ala lahutamatu tervik.
    Alus: Riigikaitse rahuaegse korralduse seaduse § 18 p. 5.
    Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis.
    Sõjavägede Ülemjuhataja.
    Peaministri asetäitja.
    Sõjaminister.

  • Erki Kangro  - Viimane (?) variant

    Seni viimane variant minu poolt on nähtav aadressil

    http://www.vabaduspartei.ee/vabariigi-presidendi-otsuse-kava-nr-1/< /p>

    Ootan jätkuvalt ettepanekuid ja arvamusi.

Kirjuta kommentaar
Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:
Kommentaar:
Turvalisus
Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.